Eesti ATH Liidu vastulause Õhtulehes ilmunud artiklile “OHTLIK KOKTEIL: ATH-ravimi kuritarvitajad ei peaks saama relvaluba ega ajateenistusse“.

Eelmisel nädalal Õhtulehes ilmunud artiklis jagas Dr. Imre Rammul, kui kliiniliste spetsialistide kompetentsust esindav psühhiaater, erinevaid seisukohti ja tähelepanekuid aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) kohta, mis Eesti ATH Liidu seisukohast on vananenud, stigmatiseerivad ja eksiarvamusi soodustavad.

Dr Rammuli sõnul on ATH diagnoos muutunud nii-öelda sotsiaalseks haiguseks ning levimas on ka hüperdiagnostika, millega kaasneb tema hinnangul stimulantide väärkasutamine ning ebaadekvaatne riskihindamine relvaloaks. Eesti ATH Liit nõustub, et mistahes ravimite tarvitamine väljaspool arsti määratud raviskeemi kätkeb endas riske ning see on tugevalt taunitav.

Samas peab liit kahetsusväärseks olukorda, kus oma ala spetsialist, psühhiaater jagab avalikult iganenud käsitlusi ning isiklikke veendumusi, seades oma väidetega kahtluse alla nii kolleegide hinnangud kui ka riikliku ravijuhendi.

Diagnooside kasv võib näida kiire, kuid absoluutarvudes Eesti alles jõuab teistele järele

Eesti ATH Liit peab vajalikuks osutada Rammuli sõnavõtu stigmatiseerivatele tagajärgedele ning eksitavatele väidetele. Kui me räägime ühiskonna turvalisusest, olgu see siis relvakäitlemises, liikluses, ajateenistuses või mujal, tuleb meeles hoida, et räägime siinkohal ühtlasi riiklikust tervishoiusüsteemist. Tervishoiu praktikas on iga samm kaalutletud, riiklikud juhendid ja soovitused põhinevad tõendatavatel andmetel ning parimal võimalikul teaduslikul konsensusel.

Tänaseks on teaduslik konsensus selles, et elukvaliteeti häiriva, kliiniliselt diagnoositud ATH puhul on varajane ja terviklik sekkumine määrava tähtsusega. Sinna alla kuulub ka ravimite kui toetava faktori kasutamine. Tõhusa ravini jõudmiseks on oluline lähtuda inimese individuaalsusest, tema eesmärkidest ja vajadustest, mis omakorda aitab mitmekordselt vähendada erinevaid riske ning tööturu- ja tervishoiukulusid. Millega me sinna aga kindlasti ei jõua, on hirmutamine, müütide levitamine ja häbimärgistamine.

Eesti ravijuhendi ja tegeliku diagnooside arvu (0,3%) võrdlus näitab, et kuigi ülemaailmsed hinnangud eeldavad ATH levimust 2–7%, on Eestis ametlikult diagnoositud täiskasvanute osakaal hetkel kordades madalam (0,3%). See viitab suurele diagnoosimata juhtude hulgale, isegi arvestades diagnooside arvu kiiret kasvu.

Seega kukutab lihtne arvutus viimaste rahvastikunäitajate põhjal Rammuli hüperdiagnostika väite. Tõsi, et diagnooside nii-öelda järsk kasv võib näida kui kergekäeline ja liigne diagnoosimine, ent pannes Eesti absoluutarvudes võrdlusesse teiste riikidega, kus ollakse ATH uurimise ja aktsepteerimisega alustatud aastate eest, siis näeme, et Eesti alles jõuab järgi aastaid märkamata ja toetamata jäänud inimeste tuvastamiseni.

Julgeolekuriskiks saab pidada madalat teadlikkust ja vähest (ravi)koostööd

Ka Eesti ATH Liidu seisukohast on raviplaani koostamisel ettevaatlikkus patsiendi kaitseks igati põhjendatud. Iga ravimi valikul tuleb kaaluda võimalikud hüved ja riskid konkreetse patsiendi suhtes. Küll aga on spetsialisti poolne patsientide ja nende kaaskondanike hirmutamine ebaprofessionaalne.

Oleme oma kogukonnas kuulnud ka teisi raviteekonna kogemuslugusid, mis on kirjeldanud spetsialistidelt üle kantavat ebakindlust. Olgu selle põhjuseks siis vähene varasem kokkupuude või madal teadlikkus, ent usume ja teame, et leidub ka asjatundlikke ning pühendunud psühhiaatritest kolleege, kes oskavad Dr. Rammulile kinnitada, et ATH raviplaani järgimise puhul pole tegu “narkomaania seaduslikult tinistatud” levikuga.

Lisaks maandavad kaasaaegsed ravimitehnoloogiad väärkasutamise riske (nt toimeaine vabastub pikaajaliselt) ning patsiendi motivatsioonide mõistmine on osa pädeva ravimeeskonna põhiülesandest. Selleks tehakse iga patsiendiga tihedat koostööd just talle sobiva raviplaani leidmisel ning antud protsessi korraldus pole kivisse raiutud, mis tähendab seda, et ravi sobivust vaadatakse korduvalt üle ning taashinnatakse varasemalt kaardistatud riskide vähenemist.

On faktiliselt ning teaduslikult tõestatud, et sobiv ravi ja ravim ei tekita ATH diagnoosiga inimesele ebakohast eufooriat ehk ei anna võrreldavat “efekti nagu mitmed teised psühhostimulaatorid nagu kokaiin, mille vaese mehe alternatiiviks dr. Rammul ATH ravimeid tituleerib” ning milles pahatihti farmakoloogilist tuge vajavat patsienti süüdistatakse. Olgu ravimiks stimulant või kasvõi vererõhku reguleeriv toimeaine, on selle manustamine mõeldud ainult inimesele, kellele see välja on kirjutatud. Kokkulepitud sihipärasest kasutamisest mistahes kõrvalekalde tunnistamisel on pealtnägijal põhjust pöörduda ravimiametisse. Ravimiravi tõhusus on teaduskirjanduses korduvalt tõestatud fakt.

Tuginedes Dr. Imre Rammuli, kui kliiniliste spetsialistide kompetentsust esindava psühhiaatri arvamusavaldusele, võiks siinkohal esitada küsimuse, kas tervisekassa ATH ravijuhendist ja teavitusega kaasnenud täiendkoolitustest on jäänud väheseks nii mõnelegi psühhiaatrile, kaasa arvatud talle endale.

Me ei tea, mida me ei tea

Vaimse tervise eripäradega ja sellest tulenevate terviseseisundi(te)ga inimeste abivajadus ei ole kellelegi silmaga nähtav ega ühetaoline. Nii vaimsed kui füüsilised ressursid, oskused, tugevused, nõrkused ja ka kompenseerimisvõime või (sotsiaalse) kamoflaaziga häirituse peitmise suutlikkus jääb tihtipeale märkamata, ent on samas vägagi halvav. Kutsume seega avalikkust üles uudishimulikkusele, kuidas mõista psüühikahäiret ja inimest, diagnoosiga või ilma, kelle heaolu vajab täiendavat tuge.

On tõsi, et ATH tunnustega puutub meist kokku igaüks, nii enda kui kellegi teise näol, ent piir jookseb sealt, kus üks või teine sümptom hakkab võtma lõivu igapäevase toimetuleku ja heaolu arvelt. Seega on väga tõenäoline, et lugeja teab ja tunneb mõnda inimest, kellel on ATH diagnoos või pikaajaline toimetulekut ja elukvaliteeti häiruv abivajadus, ehk isegi mitmes eluvaldkonnas, mis on seletatav ja manageeritav ATH diagnoosi ning raviga.

Las Dr. Rammuli sõnavõtt olla meeldetuletuseks, et ka spetsialistid võivad eksida ning (erialane) tervisekirjaoskus on miski, millega tuleb pidevalt tööd teha. Kasvanud ATH diagnooside arv las olla lootuse majakaks, et pädeva abi saamine on võimalik. Ning peagi saabuvad pühad olgu inspiratsiooniks tulla kokku, et rääkida avameelselt enda kogemustest ja leida ühist mõistmist, et keegi meist ei jääks oma abivajaduses üksi.

Täname kaitseressursside ameti pressiesindajat Daisi Želizko-Kaset ja sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna nõunikku Leena Kallet asjakohaste ning tasakaalustavate selgituste eest, mis kinnitasid, et mistahes riski või sooritusvõime hindamisel lähtutakse inimese terviseseisundi tervikpildist ning ootame huviga algatatud relvaseaduse ülevaatamisse kaasamist.