ATH ja tööelu: vastab dr Mari Järvelaid

2025. aasta oktoobris, korraldas Eesti ATH Liit avatud seminari, kus fookusteemaks oli ATH töötaja – kuidas ATH mõjutab tööelu ning mida tähendab toetav töökeskkond. Kohale olid tulnud inimesed, kellel oli nii huvi kui ka julgust rääkida päriselt ja ausalt, ühendades teaduse ja kogemused. Oma seisukohti ning vaatenurki jagasid nii töötaja kui ka tööandja rollis olevad osalejad.

Osalejatel oli võimalus nii eelnevalt kui ka kohapeal esitada teemakohaseid küsimusi, millele vastas Eesti ATH Liidu hea sõber ning ATH teemal Eesti üks parimaid spetsialiste, psühhiaater Mari Järvelaid Psühhiaatria ja Psühhoteraapiakeskusest Sensus. Dr. Järvelaid tõi välja palju julgustavat – ATH ei ole midagi, mis tuleb „välja ravida”, vaid seda on vaja mõista ja toetada. Tasakaalus ajufunktsioon ei tee inimest kellekski teiseks – see annab talle võimaluse olla tema ise. Järgnevad kõik küsimused ning vastused, mis seminari raames liiduni jõudsid. Mõned neist said vastuse üritusel kohapeal, ülejäänute osas soostus dr. Järvelaid neid hiljem eraldi kommenteerima.

1. Toetav töökeskkond

1.1 Kuidas toetada kolleegi, kellel on ATH?

Seminaril toodi välja, et ATH-ga inimene on reeglina väga hea meeskonnaliige, kui töökeskkond on toetav ja mitte toksiline. Kui keskkond on mürgine, tuleks sellisest olukorrast eemalduda. ATH inimene märkab teiste vajadusi, kuid riskib ise ülekoormusega.

1.2 Kas tööandja võib kasutada AI-tööriistu koosolekute salvestamiseks?

See ei ole meditsiiniline küsimus – vastus sõltub töölepingust ja kokkulepetest.

1.3 Millised on rahvusvahelised parimad praktikad ATH toetamiseks tööl?

Ideaalne on, kui inimene saab teha tööd, mis talle sobib ja mis pakub huvi – siis toimib ta kõige paremini.

1.4 Kuidas hinnata töövõimet ATH korral ja millal seda teha?

• Ravitud ATH korral töövõime paraneb oluliselt.
• Ravimata ATH puhul tuleb individuaalselt hinnata, millised funktsioonid on häiritud.
• ATH-ga ei sobi öötöö ega vahetustega töö – isegi ravitud ATH puhul, sest une-ärkveloleku rütm on niigi haavatav.

2. Töövõime säilitamine ja tõstmine

2.1 Kuidas eristada tööelus ATH’d kõrgest stressist või läbipõlemisest?

Seminaril selgitati, et läbipõlemine ja stress võivad ATH-ga inimestel tekkida kiiremini, sest nad kipuvad olema perfektsionistlikud ning ei oska end kiita. Kui dopamiinitase on madal, tekivad emotsionaalsed kõikumised ja motivatsioonilangus. Kui ravimitega dopamiinitase stabiliseeritakse, paraneb eneseregulatsioon ja võime tundeid juhtida. See on oluline erinevus ATH ja lihtsalt stressi vahel. Kõrge lühiajalise stressiga tuleb ATH-kas keskmisest paremini toime, aga ta põleb läbi, kuna ei oska puhata. Kurnab oma organismi ära.

2.2 Kuidas toime tulla emotsionaalse abitusega?

Rääkija nimetas emotsionaalne düsfunktsioon ATH tuumsümptomiks. Kui dopamiin on tasakaalus, suudab inimene oma emotsioone juhtida ega plahvata impulsiivselt. See on üks ravi toimimise tunnuseid. ATH risk on, et emotsioonid juhivad inimest, mitte vastupidi. See ei ole täiskasvanule omane käitumine – reageeritakse üle. Labiilsusele, emotsioonidega mitte toime tulemisele järgneb häbi ja süütunne, kuna ei saada isegi aru, miks nii käituti. Hea oleks töökeskkonnas emotsioonidega toimetuleku oskuste treening, koolitus.

2.3 Kas peaks tööandjale avaldama diagnoosi?

Dr Järvelaiu põhisõnum: enne mõtle, mis on diagnoosi avaldamise eesmärk ja kas see toetab sind või toob kaasa stigmatiseerimise. See on sama delikaatne teema nagu iga muu terviseinfo jagamine.

Töökeskkond, mis sobib ATH-le, on tegelikult tervist toetav keskkond kõigile, mistõttu ei ole reeglina vaja diagnoosi eraldi välja tuua.

2.4 Kuidas töötada süsteemsemalt ja ehitada toimivaid süsteeme?

Ravimata ATH korral on nõrgad kohad organiseerimine, planeerimine ja tähelepanu jagamine. Peamised soovitused:

• Eksternaliseerimine – väliste abivahendite kasutamine (märguanded, kalendrid, kirjalikud kokkulepped, meeldetuletused).
• Asjade eelnev läbimõtlemine – mis järjekorras midagi teha.
• Kokkulepete fikseerimine – palu teisel poolel saata kirjalik kinnitus või meeldetuletus.
• Harjumuste kujundamine – asjad alati samasse kohta, süsteemid, mis töötavad just sinu jaoks.

2.5 Kuidas parandada ajajuhtimist ja õigeaegsust?

• Jällegi põhitööriist on eksternaliseerimine.
• Paljud ATH-ga inimesed kas hilinevad, sest neil puudub ajatunnetus, või ei suuda midagi teha, kui päeva keskel on üks oluline kohustus.
• Ideaalis on keegi, kes annab õigel ajal märku, et vältida hüperfookust või ajahaldus-halvatust.

3. Diagnoosimine ja ravi

3.1 Kuidas eristada ATH-d depressioonist või CPTSD-st?

Dr. Järvelaid tõi välja, et depressioon ja ATH esinevad sageli koos. Kui dopamiinitaseme normaliseerimise järel meeleolu stabiliseerub ja inimene suudab end juhtida, viitab see ATH-le. Kui depressioon ei taandu, võib tegemist olla eraldi probleemiga. ATH diagnoosiga inimestel on kõrgem risk meeleoluhäire tekkeks. Kui meeleoluhäire on seotud ATH`ga, siis dopamiini taseme stabiliseerimine ATH raviga võib parandada ka meeleolu. Siiski võib depressioonil olla väga palju erinevaid põhjuseid.

3.2 Kas metüülfenidaadi igapäevane tarvitamine on ohtlik?

Levinud on soovitus võtta pigem igapäevaselt. Puhkus võib osutuda oluliseks, kui tekib isutus (eriti oluline kasvava organismi puhul) või kui tekib tolerants ravimi mõju osas.

3.3 Kas ilma ravimiteta on võimalik toime tulla?

Seminaril rõhutati, et kehaline aktiivsus, uni, toitumine ja oskus ennast tunnustada on olulised toetusmeetmed. Kui dopamiin on aga tugevalt reguleerimata, ei anna psühhoteraapia tavaliselt tulemusi – esmalt tuleb keemiline tasakaal taastada. Samuti sõltub vajadus väga ümbritsevast keskkonnast – kui toetav see on. Psühhoteraapia – kui ATH, siis ei pruugi inimene seda täielikult vastu ja muudatuste juhtimises õnnestuda. Ravimid ja teraapia koos annavad parima tulemuse.

3.4 Kuidas aru saada, et ravi toimib?

Näiteks toodi laps, kes varem ei suutnud matemaatikas toime tulla, kuid ravi järel saavutas olulisel eksamil maksimumpunktid. Kui inimene suudab kasutada oma intellektuaalset ja vaimset potentsiaali, mida varem ei suutnud, on raviskeem tõenäoliselt sobiv. Inimene on loodud nii, et ollakse tundlikud pigem selles osas, kui läheb midagi halvasti. Seega ei märgatagi neid asju väga, mis paremad. Ehk et kui täidesaatvad funktsioonid hästi toimivad, ongi ravimite mõju näha. See kajastub soorituses.

3.5 Kas ravivabu perioode võiks teha?

On inimesi, kellele ravimipausid sobivad, ja neid, kellele mitte. Ühtset reeglit pole – tuleb usaldada iseenda kogemust ja jälgida oma seisundit. Ravim on võimalus, mitte kohustus, mille eesmärk on elukvaliteedi tõhustamine. ATH inimene reeglina on seda tüüpi, et pigem jätab võtmata, kui et “võtab üle”. Pigem võtta. Pole erandlik juhus, kui ravim meenub siis, kui on läbipõlemine kätte jõudnud.

3.6 Mida teha, kui arst ei taha ATH-d kaaluda?

Arstile tasub esitada kirjalik põhjendus või paluda suunata uuringutele seoses farmakoteraapia alustamise või jätkamisega. Enamus perearste võtavad sellist pöördumist tõsiselt. Kui perearst siiski ei soovi seda võimalust kaaluda, vaja teist arvamust, arstide teadmised ATH`st on ebavõrdsed.

3.7 Kuidas eristada ATH-d ja ärevust?

ATH ja ärevuse eristamine on keerukas, sest mõlemad seisundid avalduvad läbi ajus toimivate neurotransmitterite tasakaalu muutuste. Hea mõttemudel on kujutada aju umbes 200 neurotransmitterit koorina: kui mõni häälerühm on liiga vali või liiga vaikne, ei kõla kogu tervik enam hästi.

ATH puhul on sageli keskne dopamiinipuudulikkus või -düsregulatsioon. Seetõttu hinnatakse ka kliinilises protsessis, kas dopamiinitaseme tõstmine (näiteks ravimravi abil) muudab “koori kõla”:

• kas tähelepanu ja täidesaatvad funktsioonid paranevad;
• kas samal ajal vähenevad depressiivsed või ärevad sümptomid.

Kui dopamiini korrigeerimine parandab oluliselt toimimist, viitab see ATH-le kui sümptomite peamisele allikale.

Ärevusel on sageli teistsugune neurokeemiline profiil, mis võib vajada teiste neurotransmitterisüsteemide (nt serotoniini või erutus-pidurduse tasakaalu) toetust. Kui dopamiini tasakaalustamine ATH-sümptomeid ei lahenda, kuid ärevus jääb püsima, viitab see, et tegemist on iseseisva ärevushäirega või komorbiidsusega.

Oluline on ka teada, et näiteks autismispektri puhul esineb ärevus väga sageli, isegi kui inimene ise seda ei teadvusta, ja siis on vaja korrigeerida „teisi häälerühmi”, mitte ainult dopamiinisüsteemi.

Kokkuvõtlikult:

• ATH: ravi põhifookuses aju otsmikusagara koores virgatsaine dopamiini taseme reguleerimine; dopamiinitaseme korrigeerimisel paraneb toimimine laiapõhjaliselt.
• Ärevus: püsib ka siis, kui dopamiin korrastub; vajab eraldi käsitlemist, sageli teiste neurotransmitterisüsteemide toetust.
• Komorbiidsus on sage, mistõttu hinnatakse alati, mis sümptomitest „jääb järgi” pärast ATH-ravi alustamist.

3.8 Kuidas tuvastada ATH valediagnoosi?

Kui dopamiini tõstev ravim ei tööta, tuleb väga tõsiselt kaaluda, kas tegemist on ikka ATH-ga, sest ATH tuum on madal dopamiinitase otsmikusagara koores.

3.9 Kas ATH diagnoositakse ka vanematel kui 60-aastastel?

See on arsti kompetentsuse küsimus, kuid põhimõte on: kui sümptomid on olemas ka 90-aastasel ja on olnud eluaegselt, tuleks diagnoosida ja ravida.

3.10 Millises vanuses on lastel sobiv diagnoosida neuroerinevust?

Kliinilised psühholoogid eelistavad, et laps oleks vähemalt 6-aastane.

3.11 Kuidas eristada ATH-d teistest sarnastest häiretest?

• ATH on läbiv ja eluaegne muster – inimene „on olnud selline kogu aeg”.
• Sümptomid peavad avalduma kõigis elukeskkondades (mitte ainult tööl, kodus vms).

3.12 Kas metüülfenidaati võib tarvitada koos bensodiasepiinide või kvetiapiiniga?

• Bensodiasepiinid – pigem mitte, ainult erandjuhtudel ja lühiajaliselt.
• Kvetiapiin – sõltub eesmärgist; võib sobida.

See otsus on alati väga individuaalne ja kuulub arsti pädevusse.

4. Toimetulek, tervis ja heaolu

4.1 ATH ja hormoonid. PMS, menopaus, hormoonide tasakaal?

Östrogeeni taseme langus enne menstruatsiooni või menopausi ajal toob kaasa dopamiini taseme languse, mille tulemusel võib süveneda ATH sümptomaatika. Dr. Järvelaid tõi näite, et mõnel juhul korrigeeritakse dopamiinitaset ajutiselt, et vältida meeleolu langust ja ärrituvust. Samuti rõhutati, et kehaline aktiivsus 150–300 minutit nädalas, 70% maksimaalsest pulsist, toetab dopamiini ja hormoonide tasakaalu.

4.2 Kui oluline on füüsiline aktiivsus ja kui palju on piisav?

Rääkija sõnul on kehaline aktiivsus tõenduspõhine viis dopamiinitaseme toetamiseks ja ATH sümptomite leevendamiseks. Soovitatav on optimaalselt 150–300 minutit nädalas, umbes 70% individuaalsest maksimaalsest pulsist. Noorematel pulss 220. Aktiivsus tõstab dopamiini taset, mis parandab enesetunnet.

4.3 Milliseid toidulisandeid ja vitamiine soovitatakse?

Seminaril mainiti, et dopamiini toimimiseks on oluline piisav magneesiumi, B-rühma vitamiinide ja D-vitamiini tase. Sageli esineb ka foolhappe ja raua puudust, eriti autismispektriga inimestel. Neid tasub aeg-ajalt kontrollida ja vajadusel täiendada.

Toidulisandina oomega-3-rasvhapped üliolulised, nende juurde võtmine võib leevendada ATH sümptomaatikat kuni 30%, nii laste kui täiskasvanute puhul.

Vitamiini vaegus ei põhjusta ATH-d, kuid võib põhjustada sümptomaatika raskenemist.

4.4 Millised tegevused toetavad dopamiini normaalset taset?

Füüsiline aktiivsus, piisav uni, tervislik toitumine, sageli magneesium, B- ja D-vitamiinid, turvaline ja toetav keskkond ning oskus ennast tunnustada toetavad dopamiini tasakaalu.

Raua puudust ei tohi olla, kuna see on vajalik dopamiini tootmiseks.

4.5 Kuidas puhata, kui aju ei luba?

Dr. Järvelaid soovitas võtta eeskujuks Fred Jüssi mõtet: „Kui jõudu ei ole, tuleb natuke molutada.” ATH-ga inimestel on puhkamise õppimine teadlik protsess – tuleb lubada endale taastumist. Ravimi foonil on seda märksa lihtsam teha.

4.6 Kas psühhoteraapia aitab?

Psühhoteraapiast on rohkem kasu, kui dopamiinitase on normaliseeritud. Kui see on paigast ära/ravimata, ei saa ATH diagnoosiga inimene teraapiast samaväärselt kasu, sest aju ei suuda infot ootuspäraselt töödelda ja rakendada.

4.7 Kuidas puhata efektiivselt?

Puhkamine on teadlik tegevus, mitte millegi juhuslik õnnestumine.

• Kui töö on vaimne → puhata kehaliselt.
• Kui töö on kehaline → puhata vaimse tegevusega.
• Sobivad tegevused: muusika, tantsimine, sport, seltskond, vajalikul hetkel ka aeg üksi.

5. Teadus ja ühiskond

5.1 Kas dopamiinitaset saab mõõta?

Rääkija sõnul mitte praktiliselt. Aju otsmikusagara koores virgatsaine dopamiini taset saab hinnata kaudselt käitumise ja enesetunde põhjal. Laboratoorsed mõõtmised tänasel päeval on kallid ja keerukad.

5.2 Kas ATH on haigus või häire?

Seminaril öeldi selgelt, et ATH ei ole haigus, vaid funktsiooni häire (düsfunktsioon). Eesmärk on dopamiinitaseme normaliseerimine ja aju töö optimeerimine, mitte haiguse „väljaravimine”. Fookuses – ajuotsmiku sagar. Dopamiinil on eri tüüpe ja seega ka funktsioone.

5.3 Mis on uuemad teaduslikud leiud ATH vallas?

Seminaril mainiti, et ATH-l on multigeneetiline taust – vähemalt 27 tsentraalset ja lisaks perifeersed lookused, mida on palju. Rõhutati, et uued uuringud käsitlevad hormoonide mõju, kehalise aktiivsuse tähtsust ja ravimipauside mõju (nt Margaret Sibley uurimistööd USA-s). Praegu uuritakse kaasuvaid häireid/haiguseid. Kui ATH on häire, siis esineb hulga kaasuvaid haiguseid ja teisi häireid.

5.4 Kuidas käituda, kui töökaaslane või lähedane ei usu ATH olemasolu?

Fookus peaks olema mina-tugevdamisel: oluline on see, mida ma iseenda kohta arvan, usun ja teen.

Teiste arusaam ei muuda diagnoosi kehtivust.

5.5 Mis on ühiskondlikud hoiakud ATH suhtes?

• Kõik vähemusel esinevad seisundid on inimese loomupärase kalduvuse tõttu stigmatiseeritavad.
• Vajalik on teadlikkuse tõstmine ja normaliseerimine.
• ATH-ga inimene peab saama ennast kogeda väärtuslikuna, mitte häbimärgistatuna.
• Vaja on kummutada valeväiteid ja -uskumusi.