Tere, hea ATH liidu lehe lugeja. Tubli oled, et siiani oled guugeldamisega jõudnud.
Olin ülikoolis õppinud aktiivsus- ja tähelepanu häiret, nii nagu ka läbipõlemist ja depressiooni. Kuid siiski, kuni saadud diagnoosideni enesel ühtegi seost õpikust loetuga ei täheldanud.
Ühel päeval ei suutnud ma enam tööle minna, kuna lumekirme oli auto peal ning ei olnud jõudu seda maha pühkida. Läksin tuppa tagasi ega ei läinudki tööle. Helistasin ülemusele, et loobun tööst ja otsigu uus töötaja. Edasistel päevadel kehv enesetunne süvenes ning peagi ei jaksanud ma kannust kohvigi kruusi valada. Pere tegi kõik minu eest. Söötis mind voodiserval. Voodis olin kahel režiimil, kas apaatne nagu keedukapsas või nutsin katkematult. Pärast viiendat päeva, ühel ööl pakkisin koti ja läksin psühhiaatriakliiniku erakorralise meditsiini osakonda. Tegelikult mees viis, ise ma ei oleks jaksanud teise tuppagi minna. Kuulati ära ja määrati ravi. Haiglaravi ei olnud vajalik, sest suitsidiaalsust ei esinenud. Ülemus uut ei otsinud vaid ootas mu ära ja peagi olingi lemmiktööl tagasi.
Kolm aastat ravisin depressiooni. Depressiooni sümptomid leevenesid ja psühhiaatriga hakkasime antidepressantravi lõpetama, kuid ikka ei olnud hea ja terve tunne. Tegime ATH testi ja selgus tõde. Mul on hoopis aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Kõik sai kohe palju selgemaks. Teatavaks sai põhjus, miks ma olen saamatum kui tervem inimene ega saa teatud asjadega hakkama. Kuigi kõrvalt vaadates olen nii mitmeski mõttes edukam kui vastas seisev inimene.
Sel hetkel ATH’d ravima ei hakanud, kuna see oli üle mõistuse kallis. Ühe kuu ravimid maksid umbes 100 eurot kuus. Üks karp maksis 52 eurot, aga mu ravi oli kombineeritud kahest erinevast karbist. Selle ajaga jäin rongist maha. Teised kirjutasid ülikoolis lõputööd, kui mina lihtsalt nutsin, vaadates oma arvutit, milles samal ajal uurimistöid peaksin lugema.
Täpselt aasta olin ilma sügava depressioonita, ilma antidepressantideta ja ilma Xanaxita. Arvasin, et olen eluks ajaks terve. Ülikooli lõpetamine oli jäänud unarusse keskendumisvõimetuse tõttu. Niisama paberi kättesaamise pärast lõputöö kirjutamine tundus liigne eneseületus, olgugi, et eriala oli ikka veel mu lemmik.
Ühel hetkel leidsin õppekavast väga vahva magistri eriala, mis mulle üliväga oleks meeldinud. Laadisin arvutisse kõik koolitööks vajalikud programmid ja hakkasin uuesti lõputööd ette valmistama. Olin väga motiveeritud ja kindla sihiga lõputöö kirjutada, kool lõpetada ja magistrisse astuda.
Ühel öösel saabus ülikoolist kiri, et olen selge näide õpitud abitusest. See ei olnud mulle mõeldud vaid ühelt töötajalt teisele minu kohta. Kirjutasin vastu ja palusin vabandust, et olin kasutanud üliõpilastele mõeldud it-toe abi programmide arvutisse laadimisel jne. Ekslikult kirja saatnud töötaja helistas hommikul vara ja palus vabandust. Andestasin. Sellest hetkest aga enam arvutisse minna ei suutnud ja lõputöö tundus taas mägede kõrgune.
Peagi pärast seda tundsin, et hakkab jälle kehv olla. Otsisin üles oma psühhiaatri ja palusin alustada ATH ravi. Apteegist iga kuu seda imeravimit ostes, tundsin ennast esiti alaväärsena, et ma ei suuda eksisteerida ilma selle hirmkalli kapslita, nii nagu ilma ATH’ta inimesed. Mida kõike perele saaks selle raha eest.
Tervis aga läks silmnähtavalt paremaks. Enam ei ärganud ma keset ööd paanikahäire ja hingamisraskuste peale. Ärgates kell seitse, pärast Medikinet XL või Concerta sissevõtmist, oli mul suurepärane terve inimese tunne. Tajusin, et suudangi teha seda, mida oma peas mõtlen. Suudan dušši alla minna, pesumasina käima panna, nõud ära pesta jne. See tunne kestab kella 13ni. Sellest edasi on jälle hall udu. Hakkasin seda ajaakent rakendama. Tegin kõik vajalikud majapidamistoimingud ja töö toimingud ära. Kõik, mis sellesse ajavahemikku ei ole mahtunud on tegemata vist tänaseni. Niisamuti ootab järge mu bakalaureuse lõputöö.
Selle nädala lõpus eksmatrikuleeritakse mind ülikoolist, sest lõputöö on endiselt esitamata. Kuid eksternina saan jätkata ning seeläbi lõputööd edasi kirjutada. Maksan ise oma puuduvate ainepunktide eest. See teadmine on suur kergendus. Hinnaline kergendus.
Kui saaksin ajas tagasi minna, ütleksin enda noorele minale, et palun palun palun mine psühhiaatri ukse taha ja võta ATH ravi peale. Sest lapseeas diagnoositud ATH ravi on suurel määral haigekassa rahastatud. Mõttetu oli pingutada depressiooni hinnaga ja püüda olla sama “normaalne” kui n-ö tavainimene – see kõik tundub tagantjärgi mõeldes nii ulmeliselt raske. Mis ühele paistab elementaarne igapäeva tavaline tegevus on teisele nagu maratoni jooksmine. Kusjuures liiga sageli ei küündi see pingutus finišijooneni.
Teistele enda saatusekaaslastele ütleksin, et kui Sa juba guugeldad ATH sümptomeid ja ravivõimalusi täiskasvanutele, siis ära enam oota. Kraabi raha kokku ja mine psühhiaatri juurde. Viiskümmend eurot, pool tundi. Esmane vastuvõtt kestab tunni, et Sind kaardistada ja Sinust sotti saada. Iga euro, mis oma psühhiaatri sekretärile pärast vastuvõttu maksad ning apteegis ravimit ostes maksad, on oma hinda väärt. See on investeering Sinu ajusse. Ärgem ATH diagnoosiga täiskasvanule mitte kunagi öelgem, et raha eest õnne osta ei saa. Saab küll ja kuidas veel.
Lugupidamisega
Terje
34-aastane värske ja kogenematu aatehaakas.
#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences
Foto erakogust: Maja välisuks ja autovõti. Iga aatehaakas mõistab.
(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)