Author: Marianna

„Kell on 18.00 ja tänased viimased uudised…,“ keeran süüte välja. Kodus! Vinnan poekotid üle õla, arvutikoti ka ja ronin autost välja. Välisuks lukust lahti ning astun sisse. Esikumatt on jälle purusid täis ja ma just tegin suurkoristuse. „Lapseeeed!!!!!“ Ah, kedagi ei ole kodus! Masendav lihtsalt see koristamise värk. Heakene küll, teen ise puhtaks, see võtab ainult ühe minuti. 

 Panen kotid trepimademele. Mis asja ma sellest arvutikotist kogu aeg kaasa vean? Veenan end, et peale pikka päeva teen kodus ka tööd? Aga ma pean tegema, muidu ei jõua valmis. Miks ma ei võiks neid asju lihtsalt tööl ära teha? Siiski – kodus on ehk suurem võimalus, et tuleb äkki vaim peale. Millal? Quando, quando, quandooooo…?

Heakene küll, teen selle vaiba siis niks-naks puhtaks. Ahjaa –  ma teen ainult selle konkreetse vaiba puhtaks ja ei mitte midagi muud!!! Ei tee tervet esikut! Ei tee! Ei tee majapidamisruumi ka! Ei tee! Sest muidu kukun kogu maja koristama jälle nagu üleeile. Capice?!! Ja-jaaaaaa, capice! Ei tule neiut ühelt poolt! 😀 Oli ikka hea etendus. Teatrisse tahaks… 

Lähen majapidamisruumist tolmuimejat võtma. Ahsoo… hommikul panin ju pesud pesema. Et ei unustaks, panen kohe need kuivatisse ka. Mhh, tegelikult on järgmine nädal poistel pildistamine koolis, panen igaks juhuks nende pidulikud pluusid pessu. Ai, ma olen tubli, tuli ise meelde see pildistamise asi. Võtan pesukorvi ja sammun üles vannituppa mustade riiete manu. Poolel teel põikan läbi köögist ja panen teevee keema – mul läheb ju vaiba puhastamisega mingi…  1 minut ja nii hea on end pärast sooja teega premeerida. Oh, kullakene! Quando, quando, quando….?  Tša-tša-tša!  Ning nõksutan end trepist üles. Peaks ikka need tantsutrennid ette võtma…  Jummal küll…varsti olen nagu Jüri Ratas. Naeran homeeriliselt. Tants ja poliitika! Aaaah, homme on volikogu istung! Issand, ma pidin ju teemad üle vaatama! Okei, loen pärast läbi ja panen küsimused kirja. Ja siis ma pidin veel kirjutama sellele… brr, mis ta nimi oli? Que? Quando, quandooooo….

Nii, vannituba?! Pesukorv?! Oh, lapsed on jälle peegli ära pläkerdanud. Mikrokiudlapid on ikka nii head – sups ja puhas. Aga miks ma vannituppa tulin? Hmm.. ei mäleta. Okei, lähen vahetan riided ära. Issand! Pole ime, et silmad valutavad. Kuidas ma läbi selliste prillide üldse nägin? Täitsa mustad! Vannitoas on mikrokiudlapid! Telefoni ekraan tuleks ka üle pühkida. Aah, 7% akut? Käppelt laadima, muidu kustub  kohe ära. Lippan alla kööki. Ahsoo.. teevesi! Kas ma panin üldse vee keema? Piilun kannu- panin küll, aga vett on nii vähe, sellest küll ei jätku. Uus vesi sisse ja keema.  Mida ma siia kööki tegema tulin? Telefon käes? Oot, ema helistas ju enne kui mul oli koolitus. Mhh, pikk kõne tuleb. Nii, kaks teadet messengeris ka. Jaa, väga hea artikkel, mille sõbranna saatis. Tahaks nii jagada ja kirjutada kommentaari praegu, aga ekraan on nii väike ja ma pidin vist midagi muud tegema? Ei, ma ikka kirjutan. Oh, aku on 6%. Ei saa kirjutada, salvestan, et pärast teha ja nüüd ruttu laadima! Nii… nii… mis ma tegema pidingi? Nõudepesumasina tühjaks? Vist küll. Tõmban ukse lahti ja – uuh – naabrid näevad ju aknast, kui ma siin pesuväel ringi toimetan. Ahsoo.. riiete vahetamine. 

Olen taas magamistoas ja tõmban kodused riided selga. Võtaks siis juba garderoobist pessu minevad asjad ka kaasa. Ja vannitoast. Nonäed- pesukorv ka juba siin 😊  Peegel läigib. Pole paha… Naine, sa näed välja varsti nagu Brežnev! Aga, millal ma viimati kulme üldse kitkusin? Niks-naks! Või noh, tegelikult ainult kaks karva oli üleliia.  Loodame, et teised ei märganud. Nuh! Korras.  Okeiii…? Ahjaa! Pesukorv! Laon asjad korvi ja hakkan trepist alla minema-  millal ma viimati neid lilli, mis koridori akna peal on, kastsin? Mm, esimesel hinnangul veel ei sure, ju siis aega on. Heh, veel mingi kuu aega? 😀 

Põikan uuesti kööki. Oh, keetsin liiga palju teevett. Aga lapsed ju tulevad kohe ja kasutan siis osa vett ära makaronide keetmiseks – lähebki protsess kiiremini. Valan vee potti ja panen selle tulele. Ääh, liiga palju valasin kannust ära. Pean tee jaoks jälle uue vee panema. Sel korral pool ainult kannutäit, mitte rohkem. Okei, kuniks vesi keema läheb, teen nõudeka tühjaks. Tša-tša-tša! Jummal küll! Pesukorv siin keset kööki! Blondiin! Pesud pessu! Haaran pesukorvi ja lähen alla majapidamisruumi riideid masinasse sorteerima. Niinii, programm veel panna ja… mis hääl see on??? Oii, makaronide vesi keeb üle! Pagan küll! Kihutan kahemeetriste hüpetega trepist üles olukorda päästma kui kuulen välisukse kriiksatust ja samme. „Emme! Tsau! Mul lõppes täna varem! Miks majapidamisruumi uks lahti on ja miks tuli põleb? Piim ja asjad on siin trepi peal, kas ma toon üles?“ Vaatan köögi seinale, kell on 18.07, esikuvaip on tõmbamata, pesud on pesema panemata, teevett olen keetnud 3 korda.

Tere tulemast minu igapäeva, vabandust, iga tunni ellu! 

__________________

„Nii! Ja kummal teil siis on?“ Arst vaatab mulle ja mu kaasale otsa. 

„Misasi?“

„Ath. See on ju geneetiline.“ 

„Eeeeeee… eeeei tea küll, et kummalgi oleks. Mõlemad oleme väga hästi haritud ja tööl juhtivatel ametikohtadel. Tuleme väga hästi eluga toime. Oi, mina olin ju isegi kunagi kooli parim õpilane. Ühesõnaga, eee… ei tea küll…“  

Sõidame vaikides kodu poole. Loen lapse diagnoosi kohta materjale. Pisarad voolavad.

 „Mis on? Juhtus midagi või?“ küsib mees. 

„Mina olen!“ vastan talle nuuksudes. 

 „Mis asi sa oled?“ 

„Ath olen!!!“ 

Sellel hetkel variseb kogu mu senine maailm kokku.*

____________________

Istun psühhiaatri kabinetis. Oleme vestelnud vaevalt 10 minutit kui võin talle südamerahuga panna ATH diagnoosi. Minu omaga läheb veel veidi üle tunni. 

Nüüd on tarvis teise spetsialisti arvamust ka. 

Saan diagnoosi ja rohud. 

______________

Issand jumal, mis kõrvaltoimed sellel rohul võivad olla? Võtan paar päeva hoogu. Enne võtmist hoiatan igaks juhuks kogu pere, kontrollin elukindlustuse olemasolu ja katsun, kas telefon on ikka ligi ning hädaabinumber käepärast. 

Kakskümmend minutit hiljem vaatan heldimusega oma kaht vanemat last, kes kisklevad elutoas telekapuldi pärast, kolmas harjutab ennastunustavalt nende kõrval oma trummisoolot ning pisike hüppab muudkui diivanil ning nõuab kõvahäälselt batuudile. Minul on aga ees arvuti ning keskööl on aastaaruande esitamise tähtaeg. Milles probleem? Mul on ju lausa 5 tundi aega. Maa ja ilm! Istun otsustavalt arvuti taha ja hakkan aga tegema. Kell 23.19 on valmis. 

(Nüüd kujutage siia ette tagasikerimisnuppu)

Oota!!! Mida???? Eieieiei!!! Enam kui 40 minutit ENNE tähtaega? See ei ole võimalik!

On küll. 

Wow! Kas niimoodi töötabki normaalne aju? 

__________________

Ja kogu mu elu tõuseb fööniksina tuhast**

_____________

Üks aasta hiljem. 

Ma pean elus esimest korda oma sünnipäeva. Sellist suurt, nagu normaalsetel inimestel on kombeks pidada umbes alates 18. eluaastast. Minul läks 22 aastat veel aega. 

Julgesin hakata seda pidu planeerima hetkest, mil ATH rohtusid võtma hakkasin. 

Järgmisel päeval peale pidu kirjutan oma sõpradele ja sugulastele tänukirja:

„Jõudsime lõpuks perega koju oma asju, kingitusi ning emotsioone lahti pakkima. 

Ja nüüd ma siis siin istun, kamin köeb, kõht järelejäänud kartulisalatit täis ja löristan nutta.

Eilne õhtu oli täis armsaid inimesi, õnnehetki, üllatusi – kõike, mida üldse võiks soovida.

Veel umbes aasta ning paar kuud tagasi ei julgenud ma sellest kõigest korraga enda ümber isegi unistada. Päriselt.

See juhtus eelmise aasta suvel, kui kogu minu senine maailm täiesti segi paisati. Või õigemini – kõik sai selgeks. Ja see selge pilt, mis koosnes ikka minu senise elu tunnete, kogemuste ja mõtete puzzletükkidest, muutus ühtäkki hoopis teistsuguseks taieseks.

Ma olin lõpuks jõudnud koju! Iseenda sisse. Olen nüüd pidanud iga päev end uuesti tundma õppima, oma seniseid kogemusi ümber mõtestama ja julgema olla rohkem ja rohkem mina ise. Sellest johtuvalt võitlesin terve aasta iga päev kõhkluste ning kahtlustega, hoides kindlalt silme ees üht unistust: näha oma peret ja sõpru kõik koos mõnes hingele ja silmale kaunis paigas, kuulata lemmikmuusikat, veeta toredalt aega ning et ma päriselt saaksin kogu aeg kõike seda nautida.

Kui täna varahommikul unne suikusin, siis mõtlesin, et uskumatu – õnnestuski! Kõik õnnestus. Esimest korda elus. Ehk julgen ette võtta mõne järgmise unistuse.“

_______________

Tantsukursused it is! 😀

Pilt: “Kui iga ülesanne tundub nagu kõrgest mäest üles ronimine.”

#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences

(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)

Minu lugu ATH diagnoosi saamisest 24 aastasena

Kolm aastat tagasi arvasin veel, et ATH on tänapäeva lumehelbekeste- kasvatamatute väikeste poiste teema, kõikide nende, kes sõna ei kuula või koolis paigal ei suuda istuda.

Naljakas. Aga see oli kogu info, millega ma kokku olin puutunud.

Ühtegi ühist joont justkui enda lapsepõlvega vedada ei osanud. Olin koolis hoopis pigem see vaikne tüdruk, kes lihtsalt vihiku nurgale kritseldas.

Ühel õhtul aga istusin telefonis ja ette jäi üks inglisekeelne artikkel ’’ADHD in adults’’. Tundus huvitav ja avasin. Ei olnud kuulnudki, et ATH võiks olla midagi, mis täiskasvanutel esineb.

Hakkasin aga järjest välja toodud punkte lugema ja alguses oli naljakas, et iga järgmine punkt ka minu kohta paika peab. Artikli lõpuks ei olnud enam naljakas. Sain aru, et juttu ongi 100% minust.

Rääkisin siis abikaasale, et näe – kas ei kõla nagu mina? Vastuseks klassikaline: ’’Kõigil on vahel nii.’’ Ainult, et ma tundsin, et mul ei ole VAHEL nii. Mul ongi kogu aeg raske. Raske toime tulla nii paljude asjadega, millele teised ei pea isegi mõtlema. 

See hetk sain aru, et kõikidel inimestel ei ole nii ja kõik ei tunne ennast sedasi nagu mina. Miski, mida olin kogu aeg arvanud.

Olin muidugi üsna löödud, et abikaasa seda ei näinud ja pöördusin enda psühholoogi poole, kelle juures too hetk depressiooni tõttu käisin. Ja ka sealt tuli vastust, et mul ongi lihtsalt kehv iseloom. Mitte ATH. Lihtsalt…kehv iseloom ja proovigu ma ennast parandada.

Peale seda olin ekstra löödud. Hakkas juba endalegi tunduma, et mõtlen omale midagi külge ja ju ongi ’’sitt iseloom’’.

Süda aga ei andnud rahu ja uurisin teemat edasi. Ja kuidagi ei saanud ka jonni jätta. Ma teadsin, et mul on õigus! Panin aja erakiinikusse Sensus ja küsisin sealt visiiti arsti juurde, kes ATH’ga tegeleb.

Aeg pandi Mari Järvelaiu juurde. Hirm oli suur – maksad ju kõik enda taskust.. ja kui ongi lihtsalt sitt iseloom…mis siis edasi?

Dr. Järvelaid oli IMELINE arst ja esimest korda tundsin, et keegi saab minust aru ja NÄEB mind. Peale seda tuligi juba QB test ja sealt edasi läks asi kiirelt. Sain ravimid ja elu paranes tohutult.

Mis siis tegelikult paranenud või muutunud on tänu diagnoosile?

Muutunud tegelikult ju suurt ei ole. Olen ikka sama inimene, kes ma ennem olin.

Aga paranenud on palju. Näiteks tänu ravimitele on ära kadunud suures osas igapäevane ärevus ja sundmõtted. Need meenuvad kohe, kui concerta hommikul unustan või 12h läbi saab.

VÄGA suur osa minu teekonnal on olnud lihtsalt enese aktsepteerimine. Olen muutunud väga enesekindlaks ja paksu nahaga inimeseks. Lihtsalt seetõttu, et ma enam ei tunne, et mul oleks ’’midagi viga’’. Ma tean, et mu aju toimib lihtsalt teisiti ja olen õppinud seda aktsepteerima. Mitte iial ei lase ma enam ennast maha teha või kellegil endale pähe istuda – ma olen õppinud ennast hindama. Tunnen, et tänu sellele lapsepõlve ’’laisk, loll, saamatu, aeglane’’ märgile oskan täiskasvanuna sellest üle olla, toimetada vastavalt enda vajadustele ja aktsepteerida seda, et toimingi teisiti. Ja see ei ole alati halb. Ja see ei tähenda, et oleksin ”laisk, loll, saamatu, aeglane”.

Olen osanud märgata endas ka nii palju ägedat, mida ilma ath’ta ei oleks. Suur osa minu loomingulisusest, mega heast kujutlusvõimest, empaatiavõimest tulebki kindlasti sellest ’’teistsugusest ajust’’- ja muidugi ei saa ju unustada hüperfookust! Pole midagi ägedamat, kui endale meeldiva asjaga tegeleda tunde nii, et unustad isegi hingata vahepeal.

Igal juhul on elu paranenud palju. Olen leidnud enesekindluse endas, mida varem ei olnud. See tunne, et mul on midagi viga on kadunud.

Ja aastate jooksul olen enda ümber kõik armsad inimesed ATH teemadel nii ära koolitanud, et kuskilt poolt enam ’’kõigil on vahest nii’’ lauset enam kindlasti ei kuule! Ja minu abikaasast on saanud minu kõige suurem cheerleader ja tugiisik sellel teekonnal.

Peale minu loo kuulmist on ka üks minu pereliige saanud diagnoosi ja ravimid. Tundis ennast ära ja ei oleks sama moodi osanud iial ennast ATH’ga seostada.

On olnud huvitav teekond, millest ilmselt suurem osa on veel ees. Ravimeid olen võtnud alles vähem kui aasta, kuigi diagnoosi sain kolm aastat tagasi (vahepeale jäävad rasedused).

Seega minu teekond alles algab – ootan huviga, mis see endaga toob! 

#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences

(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)

Arstikabinet

ATH diagnoosi sain 2015. aasta kevadel, olles Eesti Kunstiakadeemia teise aasta doktorant. Mu õel oli diagnoos juba varasemast ajast. Teadusuuringud kinnitavad, et ATH on suuresti geneetiline, nii et kui õel see oli, võis vabalt ka minul olla. Seadsin sammud sama arsti juurde, kes õde diagnoosis. Ta oli üks vähestest haigekassa poolt rahastatud lastepsühhiaatritest, kes täiskasvanute ATH-ga tegeles. Uuring oli põhjalik: vestlus, erinevad testid ja südame EKG, ikka selleks, et südame korrasolekus veenduda. ATH peamine ravivorm on stimulantravi, mis võib tõsta vererõhku ja pulssi. Põhjus, miks ma endal ATH-d kahtlustasin seisnes selles, et lugemine enam ei sujunud. Probleem polnud loetu mõistmises vaid lugemises endas. Keeruline oli süveneda pikemalt kui üks lõik, ometi olin terve elu raamatuid neelanud ja kirjutasin ka ise leheveergudel feminismist, kunstist ja loomaõigustest. Minu eesmärk oli doktorikraadini jõuda, aga selleks tuli kiiremini lugema hakata ja üldist töödistsipliini tõsta. Niisiis maandusin arstikabinetis, kus psühhiaater esitas mulle järgmise küsimuse:

Kuidas koolis läks?

Kas teil ka selle küsimuse peale rinnus korraks jõnksatab? Kuna ma ei teadnud ATH-st veel eriti midagi, mõtlesin et arst tahab mu õpitulemusi. Vastasin, et hästi, algklassides peamiselt neljad ja viied. Sellest järeldas tohter, et mul pole vist ikka ATH-d, sest ATH võib kaasa tuua õpiraskused. Võib, aga ei pea. ATH ei ole intellektihäire. Taipasin, et ta tahab teada, kas olin udupäine või midagi säärast.

Jutustasin, kuidas ükskord esmaspäeva hommikul vanematega maalt linna kooli sõites koolikoti maha unustasin, millele mu hüpoteetilise ATH all kannatava isa nördinud vandumise saatel maakoju järgi sõitsime. Kord jalutasin koolist koju, seljakott lahti. Tänapäeval on Tiktokis filter „Giordano“, kus selfitaja näeb oma selja taga realistlikku muhelevat vanameest. Kui ma neil kaugeil 80ndail selja taha vaatasin, nägin kuidas suur poiss korjab tee pealt minu asju. Maas vedelesid pinal, joonlaud, pliiatsid, vihikud. Poiss tõi need mulle ära ja aitas kotti panna ning see toimus päriselt, mitte Tiktokis.

Õpetajad kaebasid mu vanematele, et ma ei tööta kaasa vaid vaatan aknast välja. Ei saanud juttugi olla ennastjuhtivast õppijast, mis tundub olevat õppekava koostajate helesinine unistus. Kunstis ja humanitaarias olen tugev, kuid reaalainetes mitte eriti. Lugemine oli mul nii käpas, et lugesin emakeele- ja kirjanduse õpikud kohe 1. septembril läbi, samas aga tegin hooletusvigu, mul olid koledad tindiplekised vihikud ja hoolsus tunnistusel „kolm“. Tšehhov on öelnud, et kui esimeses vaatuses ripub seinal püss, siis lõpus peab ta ilmtingimata tulistama. Nii paistis pärast tunde nagu oleks mind kunstitunnis tulistatud värvikuulidega, tööõpetuses liimiga ja emakeeles tindiga.

Mu emal on küll muljetavaldav kannatlikkus, kuid sedagi on võimalik järjekindlalt tegutsedes proovile panna. Kuigi olin hea joonistaja, ei suutnud ma värviraamatuid värvida nii, et värv üle ääre ei läheks. Mäletan üht kodust stseeni, kus värvisime emaga töövihikus joonistusi. Ema läks mingil hetkel ära, paludes mul tegevust jätkata ja naastes nägi kaootiliselt täis kritseldatud pilti. Ema reaktsioonist järeldasin, et arvestades mu kunstiannet ootas ta midagi enamat.

Ükskord õppis ema mu kolmanda klassi matat ja mina joonistasin hobuseid, lapsi ja koeri. Korraga võpatasin. Emps, kes seni oli rahulikult ülesandeid lahendanud põrnitses vihaselt mu joonistust ja hüüdis, et tal on kõrini sellest, et ma ei tööta kaasa. Oleksin pidanud emaga ühel lainel olema või vähemalt teesklemagi, aga ma isegi ei kuulnud, mida ta rääkis! Tädi naeris ja ütles, et tal ei unune see stseen iial. Kui joonistada ei lastud, imetlesin end vastasseina peeglist. Isa kattis peegli tekiga kinni, kuid ma nägin end ka puhvetkapi peeglist. Mind oli raske panna kaasa töötama teemal, mis mind ei huvitanud. ATH-d on nimetatud ka huvipõhiseks närvisüsteemiks.

Kõik iseloomuomadused muidugi ei tulene ATH-st, kuid mul siiski on kuri kahtlus, et mu erakordselt vilets käsitööoskus läheb küll ATH kraesse. ATH üks sümptomeid on motoorikahäired, maakeeli kohmakus, näiteks võimetus sooritada peenmotoorikat – peent näputööd. Vanemates klassides kui tulid kudumine ja õmblemine, ei jäänud mul muud üle kui lasta tädil sokid ja kindad kududa. Salliga olid segased lood. Tädi alustas, aga kuna tunnis pidi ka midagi tegema, kudusin tunnis edasi, aga ajasin kõik sassi, kududes mingis omaleiutatud süsteemis. Kui õps selle jama avastas, läksin näost punaseks ja püüdsin pingi alla kaduda. Isa soovitas salli maha visata ja puruks trampida, aga ma ei tahtnud ühe õnnetu salli tõttu istuma jääda. Klassiõde aitas, tädi aitas ja sall sai viimaks valmis. Öösärgi õmblemise usaldasin naabritädile. Väga hästi tuli välja.

Reaalained osutusid minu jaoks parajaks pähkliks. Matemaatikas võtsin järeltunde, et lõpueksam ära teha ja võimalikult kiiresti kool kaelast ära saada, sest silme ees terendas siht minna peale põhikooli kunstikooli või kuhugi, igal juhul minema sellest vanglast. Mataeksami tegin „nelja“ peale. See oli üks mu kangelastegudest. Mata oli mulle raske, sest mul ei jäänud tunnis räägitu meelde ja aine vastu puudus huvi. Ometi võtsin end üks kord elus kokku ja sain temast jagu, et eluga edasi minna.

Geenid

Mu vaatlusandmed näitavad, et mu suguvõsas on paljudel diagnoosimata ATH. Sümptomid avalduvad kõigil veidi erinevalt, aga üks ühisnimetaja lõikab sügava kartulivaona kahte leeri põllumehed ja loominguinimesed. Põllumehed on enesedistsipliini, praktilise meele ja suure tööga heale järjele jõudnud. Ainuüksi talupidamisega saavutasid nad taseme, kus suutsid osta uhke kinnisvara ja anda oma lastele, sealhulgas tüdrukutele kõrghariduse. 

Loomeinimesed on olnud värvika iseloomuga, kuid vaesed. Ma ei taha öelda, et neil kõigil oli ATH, aga nende põhimõtteline erinevus põllumehetüübist tõuseb esile ellusuhtumises ja tegutsemises. Näiteks mu maalikunstnikuks õppinud isapoolne vanatädi maalis talvel oma kütmata kodus, jäi kopsupõletikku ja suri kõigest 30-aastasena. Mu emapoolne vanaisa elas üle Leningradi blokaadi ning tuli seejärel maatasa pommitatud Tartusse, et taaskäivitada varemetes ülikool. Elektrit ega vett ei olnud, paljudel oli kodu koos raamatutega sõjas hävitatud, isegi paberitükki, kuhu kirjutada oli keeruline leida, aga tudengid ja õppejõud tulid kokku ning õppetöö läks uuesti käima. Mõned nagu oleksid sündinud kriiside jaoks, kus suur missioon on oma isiklikust heaolust ja turvalisusest tähtsam. Idee elust kui kangelase teekonnast on mind alati sütitanud.

Vanaisa

Minu vanaisa oli nõukogude ajal Tartu Ülikooli Eesti kirjanduse ja rahvaluule õppejõud. Ühel sügispäeval ärkas ta ehmatusega: kell oli kaheksa, järelikult oli ta loengule hiljaks jäänud! Kähku riidesse ja välja. Peahoone juurde jõudnud pani ta imeks, et aknad on pimedad ja rahvast ei ole. Vaatas Raekoja kella: kaheksa läbi. Väljas oli endiselt hämar ja läks isegi pimedamaks, ei mingeid märke päikesetõusust. Vanaisa astus sisse Werneri kohvikusse ja vaatas, et teised õppejõud on kõik kohal. Selgus, et kell oli kaheksa õhtul. Vanaisa oli lõunauinakut teinud! Werner oli tol ajal professorite ja loomeinimeste kohtumispaik. Vanaisa unustas tihti oma portfelli või vihmavarju sinna. Werneri töötajad juba teadsid ilma vaatamatagi, kelle omad, helistasid ja andsid teada.

Kuidas ATH minu puhul avaldub

ATH on minu jaoks peamiselt kehv lühimälu, nigel emotsioonide juhtimine, „sepa käed“ ja hajameelsus. Käsitööst juba rääkisin, aga jamad motoorikaga ilmnevad näiteks tennist mängides: teised löövad palli õrnalt, mina laksan täiest jõust ja pärast otsin metsa vahelt. Kaitsetud vanainimesed peavad minust eemale hoidma, sest lapsepõlves virutasin kogemata oma vanaemale palliga pihta. Nii vihast vanaema nagu ta sel hetkel oli antakse harva näha. Olen korduvalt kogemata lõhkunud nii enda kui ka sõprade asju. Suudan esemeid ainuüksi pilguga purustada, aga parandada enam ei üritagi, sest mäkerdan end liimiga kokku, torgin näpud veriseks ja lõikan saega maha. Kompenseerin sõprade esemed kas omaküpsetatud maiustuste või lihtsalt oma võrratu seltskonnaga. Millega seda seletada, et potentsiaalselt üliohtlik kõrgel temperatuuril suurte ahjudega küpsetamine õnnestub mul hästi ja ilma vigastusteta? Võib-olla geenidega. Mul on suguvõsas lisaks kunstnikele ajalooliselt mitu pagarit ja kondiitrit – fakt, millest sain teadlikuks alles pärast kondiitriameti omandamist.

Seltskonnas võin impulsiivselt miskit veidrat öelda. Mind on isegi lapsesuuks kutsutud. Oma jutujärge oodates võin unustada, mida öelda tahtsin. Mul on keeruline grupivestluses kaasa lüüa. Vestlust jälgides on mul raske midagi omalt poolt lisada, sest kogu energia läheb info vastuvõtule ja töötlemisele. 

Äkilisus ja pisiasjade peale vihastamine tekkis mul algklassides. Ma ei suutnud oma viha kontrollida, ükskõik palju mulle märkusi poleks tehtud. Seda osa minust on kõige rohkem muutnud kassid. Juba mu esimene kass Buffy, tohutult hell ja tundlik suunas mind leebuse ja kannatlikkuse poole. Nüüd on kasse juba neli ja ma olen neli korda tasakaalukam.

Maiustamine

Miski ei rõõmusta mind rohkem kui maailmakuulsa ATH tippteadlase Russell Barkley väide, et ATH diagnoosiga inimestele ei tohi kommi keelata, sest nende aju vajab rohkem energiat kui neurotüüpiline aju. Kui palju ma iganes ka pole püüdnud maiustamist maha jätta, pole see õnnestunud. Olen järginud toitumiskavasid, asendanud maiustused puuviljade ja müsliga, tõstnud valkude osakaalu ja isegi paastunud, aga see muutis mind väsinuks, kahvatuks, nõrgaks ja ärrituvaks. Nüüd, kus mu magusasõltuvusel on teaduslik seletus võin alati väita, et kõik need hõrgutavad küpsised, šokolaad, jäätis ja limps on mu ravimid, mida pean tarvitama iga päev. Ega ma põhjuseta pärast kunstiõpinguid kondiitripabereid teinud.

Märkmikud

Kalendermärkmikud on mul olnud alates 15. eluaastast, mil perekonnasõbrad Rootsist mulle esimese neist kinkisid. Sel perioodil õppisin Tartu Kunstikoolis. Tundub et alguses ei saanud ma päriselt aru, kuidas märkmik võiks mind aidata. Mu esimesed märkmikud on peaaegu kogu ulatuses tühjad, ainult viimastel lehtedel tunniplaan ja mõned aadressid. Juhuslikelt lehekülgedelt võib nii mõndagi huvitavat leida.

1991. kutsus sõbranna mind Looduse kooli ja me hakkasime Emajõe ääres parte loendama. Nii nagu partidele tunduvad kõik inimesed ühte nägu, nii ka inimestele pardid. Pardiloendus oli minu jaoks rist ja viletsus. Kord sadas vihma, kord oli tuuline, kord pastakas ei kirjutanud. Kaks loendust on ajalukku talletatud: 1991. detsembris ja 1992. juunis.

1993. aasta märkmikus on üks tähendusrikas lehekülg: SUVEVAHEAEG, HURRAA! Muidugi ootasin ma suve. Kunstikoolis pidi iga päev natüürmorte maalima ja ma olin ilukirjas ning värviõpetuses lootusetu mäkerdaja. Ma ei oleks iial uskunud, et kunstikoolis tuleb värvida nii, et üle ääre ei lähe. Mingi ime läbi sai kool ikka nominaalajaga lõpetatud.

1994. detsembri lõpus märkisin üles anekdoodi lehmast, sest mis võinuks olla olulisem?

1995. aastal hakkasin lõpuks märkmikku sihtotstarbeliselt kasutama. Arvutid olid juba olemas, aga guugeldamist ei olnud. Info saamiseks pidi minema sinna, kus info asus, olgu see siis mõne kooli kantselei, bussijaam, raamatukogu või hobiring. Veebruaris kirjutasin üles „Kuidas astuda TÜ-sse“.

Olgu kohe öeldud, et sisse ma ka sain. Kuna tegin samal ajal juhilube, panin aprillikuusse kirja, kuidas boksisõit käib.

19. juunil on üles tähendatud halvad uudised: eksam jäi ära haiguse tõttu! Saame veel teada, et peatselt helistan oma autoõpetajale ja et lisasõidutund maksab 40 krooni.

Etteruttavalt mainin, et ka järgmine eksam läks aia taha, sest unustasin ID-kaardi koju, kuid ATHst hoolimata tegin sõidueksami kolmandal korral puhtalt ära ja sain autojuhiload kätte. Minu jaoks oli see üks suurtest võitudest. Samal kuupäeval on kirjas ka salapärased kaugekõned, mida kommenteerida enam ei oska. Kaugekõnede osas mäletan, et kui ma veel väga väike olin, helistas tädi meile Tallinnast Tartu ikka läbi kaugejaama ja kaugekõne dispetšeri porgandihäälne jutt kostis läbi telefonitoru isegi teise tuppa. Täna igatahes ei ole mulle ühtegi salapärast kaugekõne tulnud.

Detsembris käis suur möll Tartus tegutsenud Bruno O’ya modellikoolis, kuhu õhinal sõbrannaga astunud olime. Toimus lõpupildistamine ja üles pidi märkima kõikvõimalikud ilusalongid, juuksurid, nimed, aadressid, numbrid ja oma kehamõõdud.

ATH kodustamine

Tartu Ülikoolis ja EKAs arvasid kõik, et mul on orgunn hästi paigas, sest hilinesin harva, esitasin koolitööd ennetähtaegselt ja sooritasin eksamid viitele. Tegelikult sõltusin märkmetest. Poleks ma midagi kirja pannud, mökutaksin senimaani juhilubade ja teaduskraadideta. 

Peale arstikabineti külastamist on ravimid olnud mulle tõhusaks abiks, aga veel aitavad mind edasi jõuda uudsus, materjali kordamine, kuni see siseneb pikaajalisse mällu, kaaslaste tagasiside ja innustamine ning avalik tähelepanu. See viimane paneb pingutama, sest tulemust näeb kogu maailm või vähemalt kogu Eesti. Tänu sellele olen teinud mitmeid ägedaid performanceid, lõpetasin kondiitrieriala kiitusega, jõudsin Teaduste Akadeemia 3-minuti loengukonkursil finaali ja kaitsesin töö kõrvalt edukalt doktorikraadi. Pärast kõike seda väsisin nii ära, et nüüd on isegi nõusid raske pesta. Samas ei kahetse. Iga kogemus õpetas mulle midagi enese kohta. Kui sinuski elab suur idee ja unistus maailma oma jälg jätta, midagi kellegi jaoks paremaks teha, peaks mootor käivituma küll. Püüa ainult õigel ajal pidurdada, et püha üritus pooleli ei jääks, sest elame ainult üks kord!

#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences

(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)

Iga inimene, kes on pidanud Eestis oma vaimse tervise eest seisma, teab kui raske see on. Eriti, kui tegemist on vähetuntud probleemiga nagu ATH. 

Elupäästva ATH diagnoosi sain ma alles 24-aastaselt, mis on väga erinevaid ja suuri emotsioone endaga kaasa toonud.

Teekond diagnoosini oli pikk ja raske. Teismeliseeas diagnoositi mul depressioon, mis pealtnäha tundus õige diagnoos olevat, kuid depressioon oli vaid järjekordne ATH sümptom. Ravimata ATH võib elus palju raskusi tekitada, millest omakorda võib välja areneda depressioon. Kuna minu depressiooni algpõhjust, nimelt ATHd, ei ravitud, ei suutnud ka depressiooni ravi mulle leevendust tuua.

Esimene lootuskiir hakkas särama, kui ma olin 23-aastane ja sain tänu juhuslikule säutsule Twitteris esimest korda teada ATHst. Enne seda säutsu ei osanud ma endal ATHd kahtlustadagi, kuna ei mina ega inimesed mu ümber ei teadnud, et selline diagnoos eksisteerib. Filmi- ja raamatutegelastel polnud ATHd ja väga vähe kuulsusi rääkisid oma diagnoosist. Teabe puudumise tõttu arvasin ma, et mu ATH sümptomid on hoopis halvad isikuomadused: miks ma ei suuda asju kunagi alustada ega lõpule viia, miks ma kaotan nii kiirelt oma emotsioonide üle kontrolli, miks mu tuba on 0,5 sekundit pärast põhjalikku koristust jälle segamini? 

Ma ei suutnud oma probleeme tõsiselt võtta, kuna kõik tunnevad vahepeal end sellisena. Pealiskaudselt ei ole elu ATHga eriline kogemus: kõikidel inimestel on halbu päevi, kus nad ei viitsi midagi teha, on väsinud või ei suuda keskenduda. Ma arvasin, et ma olen nõrga tahtejõuga inimene kes ei pingutanud piisavalt – teised saavad ju hakkama, miks mina ei saa?! Nüüd saan ma aru, et isegi kui elu ATH sümptomitega kõlab nagu tavaline inimkogemus, siis ATH sümptomid on karmid ja pidevad. ATH mõjutab inimese kõiki elu osasid ilma pausita: elu tundub nagu üks suur sein millest me peame üle ronima, aga meil pole midagi, millega ronida. 

Ma proovisin terve elu oma “halbu isikuomadusi” parandada. Ostsin rohkem päevikuid kui mul vaja oli, lugesin eneseabiraamatuid, kuulasin podcaste, kuid mitte miski ei aidanud. See pani mind tundma nagu ma oleks katkine inimene, kes ei suuda mitte kunagi oma halbadest isikuomadustest vabaneda. Alles nüüd saan ma aru, et mu lähenemisviis oli vale. Kõik eneseabiraamatud ja päevikud ei suuda ravida dopamiinipuudust – mu vastased polnud halvad harjumused, vaid minu enda aju. 

Alles peale diagnoosi saamist ja ravi alustamist sain ma aru, et ma pole katkine inimene nõrga tahtejõuga. Ma proovin enda ja oma “halbade isikuomaduste” vastu leebem ja arusaadavam olla – mu sümptomid ei ütle midagi selle kohta missugune inimene ma olen. 

Iga päev õpin ma midagi uut ATH kohta, mis tähendab, et ma õpin midagi uut enda kohta. Nüüd ma tean, et ma olen kõige produktiivsem, kui teine inimene on minuga samas ruumis (body doubling), oskan end fidget mänguasjade abil maha rahustada ning oskan oma käitumismustreid analüüsida ja vastavalt sellele lahendusi leida. Teraapia, ATH ravimid, fidget mänguasjad, ATH teemalised podcastid ja raamatud on elumuutvad olnud. Tänu nendele olen ma õppinud tundma oma tugevusi ja nõrkusi ning oskan positiivseid ATH omadusi enda kasuks ära kasutada. Ma saan endast ja oma ajust paremini aru, oskan end paremini toetada ja julgen ka teistelt tuge küsida. 

Ma sain lõpuks ometi aru, et mu aju ei ole minu vastane. Ma ei saa oma aju muuta, kuid vihkamise asemel olen ma proovinud end ja oma aju radikaalselt aktsepteerida. Minu omadused, olgu need head või halvad, teevad minust minu. 

Ma ei saa oma aju muuta, aga selle asemel, et end ja oma aju vihata olen ma proovinud oma omadusi, olgu need head või halvad, radikaalselt aktsepteerida. Täieliku aktsepteerimiseni on mul veel pikk tee minna, kuid esimest korda elus näen ma tunneli lõpus valgust.

#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences

(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)

Minu ATH

Vaimustun kiirelt, aga tihti saab ka tüdimus sama kiirelt võitu. Impulsi ajel tahaksin korraga alustada mitut projekti. Kõike tahaks võtta ette hästi suurelt ja korraga. Siis taipan, et kõike korraga ei ole võimalik ning jätan asja hoopis katki, sest ei suuda otsustada, millest alustada ja mida ootele jätta, sest kõik tundub ühtmoodi ülioluline. Vahele sekkub ka häälekas kriitik minu peas, kes kahtleb, kas ma ikka oskan ja tean, mida teen; kas ei oleks õigem jätta need asjad inimestele, kes teavad, mida nad teevad; teised teevad paremini.

Selleks, et midagi alustada ja ette võtta, vajan selgelt ettekujutust, mis sellest kõigest peaks teekonna lõpus välja tulema. Vajan konkreetset sihti, tulemust, ajahorisonti – need on aga üheaegselt toetavad, kuid samas jällegi piiravad ning lisavad pinget. Ja see alustamine – no see on mu jaoks ikka kõige keerulisem osa kogu protsessist. Ja kui juba alustatud, siis leian end tihti mõttelt, et miks ometi seda nii pikalt edasi lükkasin. Tegelikult tean, et kui alustamise lävepakk saab ületatud, siis edasi saan kõigega ilusti hakkama.

Tihti tegelen mitme asjaga paralleelselt ning on raske fookust ühel asjal hoida. Olgugi, et käed teevad üht, aga pea uitab ikka kusagil mujal ja planeerib ning teeb mõttes juba järgmisi tegevusi. Selle kõige korraga tegemisel on ka oma positiivne külg. Produktiivsetel päevadel avastan vahel, et olen ühtäkki teinud hoogtööna ära nii palju tegevusi, mis olid ootel, kuid millega polnud praegu plaani tegeleda. Suudan nii-öelda headel päevadel olla nii produktiivne ja kiire, et ise ka päeva lõpuks imestan. Või mis päeva lõpuks – vahel juba ennelõunal kell 11 avastan, et nii palju on märkamatult tehtud.

Kohalolek siin ja praegu on kindlasti üks teema, millega soovin tegeleda – alustuseks tegeleda ühe asjaga korraga.  Armastan käsitööd ning võin sellesse kaduda tundideks. Kuid ka selle tegemisel juhtub, et vaatan korraks telefoni, otsin muusikat või jutusaadet, vaatan telekast mingit saatelõiku, kirjutan sõbraga, panen pesud pesema, koristan vannituba vms. Kui diivanile ootele jäänud käsitööprojektini lõpuks tagasi jõuan, avastan, et olen end tundideks teistesse tegevustesse unustanud. Teine äärmus on see, kui kaon jäägitult käsitöösse. Siis võivad tundideks jääda unarusse kõik teised tegevused ning avastan, et hulk tunde on juba ka une arvelt kulunud. Püüan nüüd käsitööd tehes aina teadlikumalt kõrvalisi asju vahele mitte teha, ideaalis ka mitte samal aja peas planeerida. Kui lähen uitama, katsun end kohe reele tagasi saada.

Teekond diagnoosini

Alles nüüd tagantjärele mõeldes saan aru, et nii mõndagi lapsepõlves juba viitas sellele, et olen pisut teistmoodi. Olin rahutu laps, olin justkui mitmes kohas korraga ning emal oli minuga omajagu tegemist, kuid tol ajal ei osanud keegi mõelda, et selle taga võiks olla mingi diagnoos.  Või siis sellest lihtsalt ei räägitud. 

Tegelikult oma ülimalt suure kohusetunde ja suure vastutustundega toimisingi pealtnäha väga hästi. Koolis olin enda mäletamist mööda igati viks ja viisakas õpilane – väga püüdlik ja hinded olid ka korras. Küll aga hiljutise korrastussessiooni käigus oma tunnistusi vaadates avastasin, et mu hinded ei olnudki üldse nii head, kui neid mäletasin. Üllatusena tuli, et ka käitumine ja hoolsus ei ole olnud alati eeskujulikud, nagu mäletasin. Kuigi olin enda mäletamist mööda väga püüdlik ja proovisin kõike alati väga hästi teha.

Küll aga tundsin juba siis, et olen teistmoodi, kuid ei osanud sellele nime anda. Tahtsin kusagile kuuluda, olla nagu kõik teised. Ma olingi osake ühest seltskonnast, osake teisest, kuid tegelikult ei tundnud ma väga end kusagile päriselt kuuluvat.

Kui sündis minu esimene laps, siis märkasin varakult, et ta on väga aktiivne, ülimalt uudishimulik ja kartmatu poiss. Väga lahe oli teda jälgida ning temaga ei olnud kunagi igav. Ühel hetkel hakkasin siit-sealt kuulma ka teisi ütlemas sõnu „hüperaktiivne“, „väga aktiivne laps“.  Laps oli siis 2,5-aastane, kui ühel perearsti visiidil tuli see teema arstiga jutuks ning sealt edasi hakkasin aktiivsus- ja tähelepanuhäire kohta rohkem lugema. Teadsin edasi ka oma poega teadlikumalt jälgida. Mida aeg edasi, seda enam hakkasid ATH-le viitavad märgid tugevamalt avalduma ning hakkasime otsima võimalusi, kuidas lapse toimetulekut toetada.

Sealt edasi oli palju kaardistamist, mööda spetsialiste käimisi ning saime lapsele rehabilitatsiooniteenused. Igal nädalal lapsega tegevusteraapias käies ning pärast sessiooni terapaudilt tagasisidet saades lõi mul ühel hetkel lamp peas põlema. Reaalselt oli tunne, et nüüd ma mõistan. Me ei rääkinud terapeudiga tegelikult vaid minu lapsest, vaid me rääkisime ka minust. Ja mitte ainult minust lapsena, vaid minust ka praeguses eluetapil. Iga korraga veendusin aina enam, et see ongi minu eripära, see olengi mina. Mind valdas korraga segadus, aga veel suurem rõõm, sest äkki see ongi vastus mu küsimusele „ Mis mul viga on?“, mida olen endalt sadu kordi küsinud.

Olin sellest mõttevälgatusest korraga elevil ja ärevil. Uurisin kohe, kes oleks õige spetsialist, kelle poole pöörduda, et oma mõttele kinnitust saada. Või siis ümberlükkamist. Sain mõne kuuga aja psühhiaatrile. Käisin ja rääkisin oma loo ära, täitsin hulga pabereid ning käisin ka QB testil. Olen pea poole oma elust käinud periooditi eri psühholoogide ja psühhiaatrite juures – peamisteks diagnoosideks olid seni depressioon ja üldistunud ärevushäire. Sinnani ei olnud kordagi tulnud jutuks, et mul võiks olla taustal ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire. 

Mõistan nüüd ka, miks on täiskasvanute ATH diagnoosimine sageli nii keeruline – meil on lihtsalt elu jooksul omandatud nii palju toimetulekumehhanisme, mis seda pilti segavad. Ise arvasin, et mul ei ole olulisi toimetulekuoskusi, sest tundus, et ma ei tule ju paljuga oma elus üldse toime. Need oskused on mul tegelikult väga tugevalt olemas, küll aga olen neid võtnud nii iseenesestmõistetavatena oskamata neile nime anda. Näiteks minu QB testi tulemus oli ideaalilähedane. Psühhiaatri sõnul on selline tulemuste koondpilt haruldane. Küll aga oli poole testi pealt selgelt näha järsk muutus nii impulsiivsuses kui ka tähelepanus, mis viitasid ATH-le. Koos taustalooga ja hulga täidetud paberitega sain 35-aastaselt diagnoosiks aktiivsus- ja tähelepanuhäire.

Mind valdas sel hetkel ja järgmistel päevadel lai spekter tundeid. Ühelt poolt rõõm, et nii paljule on nüüd selgitus, samas ärevus, et mis edasi saab. Muidugi meenusid ka kommentaarid, et nüüd on nii-öelda märk maas ja igavene diagnoos ning nii mõnigi võimalus rikutud. Diagnoosiga saabunud lootus ja kergendustunne olid õnneks aga suuremad, kui mistahes muud jutud.

Diagnoosi mõju igapäevaelule

Ennekõike sain tänu diagnoosile vastuse mind aastaid saatnud küsimusele „Mis mul viga on?“. Mõistan, miks ma mingis olukorras teatud viisil käitun ja miks tundub, et ma olen teistsugune. Miks mul on teatud olukordades nii keeruline hakkama saada. Sain ka enda jaoks olulise kinnituse, et ma ei ole laisk inimene. Mul on vaja lihtsalt seda ekstratõuget, et mingid asjad ära teha. Kui hoo sisse saan, siis tean, et mul on võimekust kõik enda jaoks vajalik ära teha, sealjuures hästi ära teha.

Olen kogu elu olnud nii enda kui ka end ümbritsevate inimeste suhtes nõudlik, kui mitte öelda kriitiline. Eriti kriitiline olen olnud iseenda suhtes. Teadmine, et mul on ATH, on kindlasti aidanud näha ennast teises valguses, olla enda vastu lahkem ja tunnistada, et see, mida ma teen, on piisav. Enda veenmine ei ole enam nii ajamahukas projekt.

Kõlab ehk läilalt, aga tundub, nagu oleks hakanud mingi uus eluetapp. Olen hakanud end teistmoodi nägema, analüüsima ja tõlgendama – kes ma olen ja mis mulle tegelikult meeldib. Kas ja kui paljud otsused, tegemised ja tegemata jätmised on olnud tingitud ATH-st.

Kindlasti mõistan nüüd ka paremini oma last ning saan talle pakkuda tuge, mida mina lapsena ei saanud. See on küll omamoodi väljakutse, aga teadlikkusega on seda kindlasti lihtsam teha kui pimeduses kobades.

Olen teadlik ja võtan omaks, et mul on paremaid ja halvemaid päevi. Tean nüüd, et on palju, mida saan tegelikult ise ära teha, et parandada nii enda kui ka oma lähedaste toimetulekut. Saan ja julgen teadlikumalt öelda, mida ma endalt ja teistelt enda ümber vajan. Tunnen paremini oma soove ja vajadusi – või vähemalt olen teel sinna poole. 

Nipid ja keskkond paremaks toimimiseks 

Üks suurimaid abilisi läbi aastate on olnud organiseerimine ja korrastamine – need pakuvad naudingut ja aitavad mu toimida. Korrastamine aitab luua ja korras ümbrus omakorda aitab hoida korda minu peas. Eriti mõnus on, kui seda saab teha üksi kodus olles ja ilma ajalise piiranguta. Sinna ma võin end unustada.

Juba lapsena alustasin õppimist alati sellest, et korrastasin laua ja laua ümbruse, hoogu minnes kogu toa ja alles siis asusin õppima. Silmanurgast vilksatav segadus viib fookuse kergelt eemale ning tekib tung õppimise asemel korrastama või hoopis põhjalikult koristama hakata. Sellele tungile on juba väga raske vastu saada.

Mulle meeldib, kui minu ümber on vähe asju ning kui ma tean täpselt, mida mul kodus on ja kus need asjad asuvad. Kui mul on midagi kiirelt vaja, tean kust seda otsida ning väheneb võimalus, et ma sihitult kappides tuulates avastan hoopis midagi uut ja unustan, mida üldse otsima hakkasin. Sealt juba viib üks asi teiseni ning kes teab, kuhu lõpuks välja jõuab.

Kuna mulle ei sobi ootamatused ning teadmatus võib mind tasakaalust välja lüüa, siis on minu jaoks oluline märksõna ka planeerimine ja ettevalmistus. Kuigi ma tegudeni jõuan tihti alles viimasel hetkel, siis eelnevalt käin oma peas erinevaid stsenaariume läbi. Põnev on, kuidas ma suudan näiteks eesootavast sündmusest manada ette kolm või neli erinevat võimalikku stsenaariumi. Kujutan vaimusilmas isegi ette ruume, inimesi ja muud sellega seonduvat. Ka siis, kui mul ei ole aimugi, millises ruumis üritus toimub ja kes sinna on tulemas. Tihti panen oma nägemustega täitsa mööda, aga eesootava eri stsenaariumite peas läbi mängimine aitab mul maandada ärevust ning aitab mul paremini toime tulla. Praegu seda kirja pannes tundub see kummaline teguviis, kuid avastasin, et olen seda teadlikult või alateadlikult teinud juba päris pikka aega. 

Sama on kirjalike tööde või muude ülesannetega, mis tegemist ootavad. Minu puhul ei toimi, et istun laua taha ja hakkan lihtsalt otsast tegema – kui just ei ole tegemist lihtsama ja konkreetsete vastustega ankeedi täitmisega. Tavapraktikas istutan mõtte endale pähe ja siis käin muude tegevuste kõrvalt vahel mitmeid päevi erinevaid mõtteid läbi. Õppimise koht on muidugi see, et neid mõtteid peaks siis järjepidavalt märksõnadena kirja panema. Kiidan end, kui olen seda teinud. Kui on aeg lõpuks tegusid teha, on mul peas eeltöö ära tehtud ning selle võrra on lihtsam alustada ning tööle kulub vähem aega.

Ideaalis toimetan keskkonnas, mis on vaikne ja turvaline, kus mind ümbritsevad inimesed, kellega saan olla mina ise. Üks viimase aja parimaid investeeringuid, mis on parim abiline just avatud kontoris või ka kodukontoris töötades, on mürasummutavad kõrvaklapid. Need on olnud tõelised mängumuutjad. Ma ei lase end enam nii palju segada kõrvalistest häältest ning see hoiab ka mind ennast vaos, et ma ise liialt palju kolleegidega jutustama ei kipuks. Iga kõrvalekalle tähendab uut häälestamist, et saaksin uuesti joonele, millelt kõrvale kaldusin. Suurim rõõm on ka, et mürasummutavate klappidega suudan teatud sorti tööülesannete kõrvale kuulata ka muusikat. Uus avastus on olnud, et mind ei sega töö tegemisel mitte muusika ise – segas pigem see, et klappidesse tuli kokku hulk eri tüüpi helisid, mis kokku tegi ühe suure müra, mis mõttevõime olematuks muudab.

See on olnud põnev teekond. On ka palju raskusi, kuid avastamine ja põnevus hoiavad pinget ning utsitavad edasi liikuma.

#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences

(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)

Terekest! Mina olen Ally Eliisabet. 7 aastat tagasi diagnoositi mul ATH 🙂

Lasteaias käies õpetasin endale saksa keele selgeks, puhtalt selle kaudu,et vaatasin saksa multifilme ja saateid. 5-aastaselt oli suur unistus saada nii ooperi lauljaks kui ka kunstnikuks ja ka veteraniks (tegelikult küll veterinaariks 🙂). Joonistasin vahetpidamata, kõik kohad olid paberihunnikuid täis. Mängisin n-ö kummitustega ja armastasin puu otsa ronida.

Minu vanaema kahtlustas juba päris varakult, et mul on ATH, kuna tegeleb igapäevaselt erivajadustega lastega. Minu ema aga ei tahtnud seda uskuda ja arvas et olen lihtsalt naljakas ja kiiksuga. Vanaema koostas mulle õppimismänge ja üritas õpetada mind lugema PowerPointi abil – need olid päris lahedad asjad. Tema soovitusel läksin ka kooli aasta hiljem.

Eesti keele tunnid olid alati kõige jubedamad minu jaoks, sest kõik oskasid mingil määral juba lugeda. Ma vaatasin aknast välja, joonistasin vihikusse oma väikseid tegelasi (mul võis eesti keel 2 olla, aga kunstis oli mul alati tugev 5). 

Pidin 5. klassini käima logopeedi juures. Kui lõpuks suutsin ühe etteütluse ära teha, ilma ühegi veata, oli see vist üks mu uhkemaid hetki. Saingi hakkama! Sain edaspidi käia tavalistes tundides! Siis tundus see hea asi, kuid nüüd tagasi mõeldes, oleks tahtnudki pigem individuaalset õpet, mida logopeedi juures sain, kus tunnis oli umbes 5 õpilast ja õpetaja tegeles kõigiga võrdselt.

Olen tänulik oma algklasside klassijuhatajale, et oli vaimustuses minu kunsti huvist. Viimati kui kohtusin temaga, mainis, et tal on ikka veel mu 2. klassis joonistatud kass-inimesed alles! Nii armas!

Käisin muusikakallakuga koolis. See tähendas, et solfedžo ja koorilaul olid kohustuslikud. Mängisin nooremana plokkflööti ja solfi tundides, istusin tagapingis ning mängisin õpetaja klaveri mängule, laulmise asemel, hoopis flööti. Õpetaja arvas, et see on maru vahva. Koorilaulus sain teada, et mul oli väga lai hääleulatus. Kuid see tähendas ka seda, et pidin laulma enamik ajast 2. alti (ehk kõige madalamat osa). Olin sopranite üle päris kade. Aga madalalt jorisemine oli ka vahel päris lõbus ja sopranid sellega hakkama ei saanud. (Lapsena olin tõesti suur esineja, kuid mida vanemaks sain, seda suuremaks esinemishirm kahjuks kasvas). 

Üheks mu suureks huviks oli ka erinevate häälte järgi tegemine. Õpetasin endale selgeks, kuidas rääkida nagu tegelased “Alvin and the Chipmunks”-ist. (Kusjuures oskan seda ikka veel imiteerida). Ühed mu lemmikud hääled olid veel GPS-il olev naishääl ja ka see sekretärist nälkja-tädi filmist Monsters Inc.

Põhikoolis hakkas kõik korralikult allamäge minema. Puberteet, hormoonid, kiusamine jne. 15 aastaselt oli olukord ikka päris kehv, võtsin julguse kokku ja kirjutasin emale keset koolipäeva, et “kas ma saaksin palun psühholoogi juurde minna”. Siis arvasin, et olen bipolaarne (tänu mingisugusele interneti testile). 

Saingi lõpuks arstile, olin tolleks hetkeks juba päris sügavas depressioonis, vaevu käisin koolis ja magasin päevad läbi. 2016. aasta kevadel sattusin Tartus Raja kliinikusse. Seal tehti igast teste ja uuringuid. Sain siis teada, et mul on ATH. See oli suht suureks šokiks mulle (ise ei oleks selle peale küll tulnud), kuid mida rohkem ma uurisin selle kohta, seda loogilisemaks asjad muutusid.

Kahjuks, pikemat aega arvasin, et ATH on negatiivne asi. Nüüd aga peaaegu 7 aastat peale oma diagnoosi, pean tõdema, et see on päris vahva. (Isegi kui sellele komorbiidsed häired on päris väsitavad vahel: ärevus, RSD, depressioon, söömishäired jms).

Üks inimene kellele ma olen igavesti tänulik, on minu eelmine psühhiaater Taavi. Tema aitas mul aru saada, et olen väga andekas, tugev ja loov inimene.Talle meeldis väga, kuidas ma asju kirjeldasin ja kuidas alati suutsin oma olukordades huumorit näha- tundes end kui täielik kõndiv vastuolu.

Kui ma 18 aastaselt vanemate juurest ära kolisin, oli see juba selline “VAU” moment. Ma ei arvanud kunagi, et saan sellega hakkama. Kuu aega hiljem läksin ka esimest korda elus tööle! See oli uskumatult uhke hetk. Ally-1 vs Alaväärsuskompleks-0. 

Hakkasin end rohkem väljendama läbi nii kunsti, muusika kui ka oma moe valikutega. Olin varasemalt kaotanud oma, “omapärase” stiili ja üritanud sulanduda halli massi. Kuid see aeg oli läbi ja avastasin enda jaoks värvid, mis polnud must.

Töötasin aasta aega selle nimel, et saaksin Tallinnasse kolida. Paljud arvasid, et teen nalja, kuid iga kuu panin selleks raha kõrvale. 2020 sain sellega hakkama.

Viimased 3 aastat on täis üllatusi olnud. Olen suutnud teha asju, mida 17-aastane mina ei oleks ette kujutanudki. Nt. mitme maali müümine, kitarri mängimine ja kooli lõpetamine.

Hetkel minu unistus on maalida piisavalt, et korraldada näitus. Sellega läheb aega, aga vast järgmisel aastal on see juba võimalik! 

Olen hakanud tegema endale nimekirju, et aidata luua ellu rohkem struktuuri. See täitsa töötab! Ärkan hommikul üles ja hakkan kohe tegutsema – olgu tolle päeva ülesanneteks põrandalt tolmu imemine või kunstipoes käimine. Olen hakanud tähistama neid väikseid võidukesi: “Jess! Ma pesin nõud ära, JA ma sorteerisin riideid! Olen nii tubli!”

Iga päev ei peagi saavutama midagi suurt ja tähtsat. Ei pea kiirustama. Tasa sõuad, kaugele jõuad. Olen avastanud ka seda, et olen äärmiselt lootusrikas inimene. Kui kõik tundub väga väga lootusetu, on mul sisimas alati see tunne, et läheb paremaks. Suudan ikka ja jälle ronida välja mustast august, mida vahel iseendale kaevama kipun. Arvan, et sellise lootuse aluseks on viimase paari aasta jooksul arenenud eneseusk. Eneseusk, mis oli mitmeks aastaks kuhugi rändama läinud.

Igatahes on ATH päris võimas asi. Olen õnnelik, et sain oma diagnoosi nii noorelt. Ilma selleta pole ma kindel, kas siin isegi praegu oleksin. Ilma selle diagnoosita, ma arvan, et oleks nii paljudest ilusatest asjadest ilma jäänud.

Samuti ei suuda ma piisavalt tänada kõiki õpetajaid, kes on aidanud mind, minu koolitee vältel. Kes nägid, et minus on potentsiaali. Kes tulid mulle vastu ja olid uhked, kui suutsin oma hirmudest üle olla. Olen nii tänulik, üldiselt kõigile, kes on osa minu tugisüsteemist. Kõik sõbrad, kes toetavad ja aktsepteerivad mind sellisena nagu olen.

#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences

(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)

Milline on olnud Sinu teekond teadmiseni, et Sul on ATH?

Aastal 2001 käis ema minuga psühhiaatri vastuvõtul. Mäletan tollest korrast õudusetunnet, kui külastasime PERHi Psühhiaatriakliinikut. Sealne hais oli õudne. Mul oli meeletu hirm, et mind pannakse “hullumajja”. 10-11 aastasena, ei saanud ma päriselt aru, mis ma olen teinud või mis minuga juhtunud on. Saime sealt ravimid, Ritalini, kuid nagu haiguslugu ütles, oli efekt vähene. Mäletan, et mind sooviti uuringutele suunata mõneks päevaks. Ilmselt seetõttu, et kategooriliselt keeldusin, tookord ravi ka pooleli jäi.

Koolis olin tubli, kuigi keskendumine ja eriti matemaatika olid mulle rasked. Kodus olin hüperaktiivne. Kooliski reageerisin klassikaaslastega suheldes viisil, mis tagantjärgi analüüsides viitab selgelt ATH`le. Tol ajal oli palju juttu sellest, et teismeeas kasvatakse ATH`st välja ja sellele ma lootma jäin. Olin teadlik, et mul on “hüpiku” tunnused. Mu ema oli nii tark, et luges ja haris end palju ATH teemadel. 

Aeg gümnaasiumist kuni diagnoosini aastal 2021 oli kui üks sõit Ameerika mägedel. Emotsionaalsed rollercoaster`id, hüperfookus, edasilükkamine, mõningate asjade poolelijätmine, liigsöömine ja ülekaal jne. 

Ühes asjas olin läbi aastate väga meelekindel: juba esimesse klassi minemisest unistasin õpetajaks saamisest. Selle ma ka saavutasin. Kuigi, kui aus olla, tunnen kurbust, kuidas oma ATH`ga, veel ilma strateegiate ja ravimita, õpilastega käitusin. 

Murdepunkt tuli, kui mu õde käis oma pojaga psühhiaatri juures – laps sai diagnoosi ja ravimid ning hiljem ka õde ise. Kui õde mul kord külas käis, selgitas ta vahet, mis õepojal ja tal endal on ravimiga ja enne seda. Selle peale panin ka ise aja Sensusesse dr Järvelaidi vastuvõtule. Pole vaja mitu korda arvata, mis tulemuseni jõuti. 

Milliseid väljakutseid oled elus pidanud ületama, kuidas seda teinud oled?

Kõige raskem on olnud emotsioonaalne düsregulatsioon, söömise pidurdamine ja kehamassi langetamine. Ausalt öeldes ma ei tulnud enne ravimit kummagagi toime. Mul jätkus järjepidevust nende asjadega tegeleda teatud aja ja siis läks vanaviisi edasi.

Samamoodi on olnud raske keskenduda ülesannetele, mis pole meelepärased. Varem jätsin need viimasele minutile ja tegin siis ära nii hästi kui oskused ja võimekus lubasid. Osa neist esmaklassiliselt ja teised tegin lihtsalt ära 😃

Pikaajaliste projektide järjepidev alalhoidmine on aga raske siiamaani. Kuidas ma seda lahendan? Valin pigem projekte, mis ei nõua kaua pühendumist. See sobib mu iseloomu ja võimekusega paremini. 

Millised on Su tugevused? Kuidas need Sind elus toetanud on? 

Põikpäisus. Ma tean, mida ma saada tahan ja isegi kui see juhtub olema alusetu ambitsioon, püüdlen siiski sinnapoole ja saavutan selle teatud võtmes. Võibolla mitte originaal unistuses, aga teistviisi. 

Kriisiolukorras olen selge peaga, kiire otsustaja ja lahendan olukordi efektiivselt. 

Hüperfookus. Kui ma millelegi otsustan keskenduda, siis lähen sinna 200% sisse ja see saab esmaklassiliselt tehtud. Või siis selliselt, et mina ise tulemusega rahul olen. Ja see on kõige tähtsam. 

Loomingulisus. Ma näen olukordades ja raamides võimalusi standardist või keskmisest midagi erinevat teha ja seda ka teen. Ise olen seeläbi rohkem rahul. Ja kui on lisaks väline kontroll, siis enamasti ka teised. 

Avatud mõtlemine ja suunatus enesearengule. Tänu ATH`le on tulnud mitmete küsimustega tegeleda ja neile vastuseid otsida. See on viinud mind selleni, et aktsepteerin teisi paremini, tunnen iseennast rohkem ja oskan keskenduda sellele, mida tahan või vajan, sest vaatamata põikpäisusele, on ka minul ATH`ga kaasaskäiv vajadus teistele meeldida, saada välist tunnustust. Olen teraapia ja supervisiooniga nii kaugele jõudnud, et motivatsioon tuleb minu seest, mitte välisest tunnustusest. 

Kuidas on ATH diagnoos Su elu muutnud?

Oi, 180 kraadi on muutnud. Tänu diagnoosile, saan ravimit, mis toetab mu igapäevast elu väga hästi. 

Ma kontrollin paremini oma emotsioone, söömist, keskendumist. Mul pole enam pikemaid masendavaid perioode. Näen asju positiivses ja optimistlikus võtmes. 

Ma olen tänu sellele parem inimene, poeg, sõber, partner, õpetaja, kolleeg. Mul on diagnoosimise, teraapia ja ravimite võtmise kohta ATH puhul ainult kiidusõnu ja julgustust jagada.

Üks asi, mis alates diagnoosi saamisest on muutunud, kõigele muule lisaks – ma ei karda olla enam mina ise. Kama, kui veider see teistele tundub, aga nüüd tunnen end oma nahas suurepäraselt. 

On Sul mõni ATH’ga seotud lugu, mida soovid jagada? 

Üks kihvt aspekt on see, et pärast diagnoosi ja ravimit, läks ma mu ema dr Järvelaidi juurde – ja ka tema sai diagnoosi. Mis veel eriti kihvt – mu vanaema on vist – vähemalt arsti sõnul – vanim inimene, kellel ATH diagnoositud on. 😃 Peaks varsti perepaketi küsima. 😃

Parim humoorikas olukord juhtus sel sügisel, kartulipõllul. Olime vanematega sugulaste juures kartulit võtmas. Rääkisime koolist ja haridusest – mõlemad emaga töötame haridusvaldkonnas – ja üks sugulane ütles, et küll seda ATH’d antakse paljudele lastele, et need on ikka nii hullud. Kas see diagnoos ikka vajalik on ja miks seda nii palju on. Mina ei saanud siis kommenteerimata jätta, et kuule, sul on siin põllul praegu kaks ATH diagnoosiga isikut, nii et ole ettevaatlik. 😃 Sellele järgnes vahva arutelu, kus sain sugulasele jagada teaduslikku infot ATH kohta. Lõppkokkuvõttes naljakas ja positiivne lugu. 

Milliseid unistusi oled ellu viinud? Millest täna unistad?

Ma olen näinud palju vaeva, et omandada kõrgharidus ja saada õpetajaks. See on olnud minu elu suurim unistus ja selleni olen välja ka jõudnud. Ma naudin oma tööd – tõesti naudin, mitte lihtsalt “mulle väga meeldib mu töö”. See polegi minu jaoks töö. See on hobi, mille eest juhuslikult palka – head palka kusjuures – makstakse. 

Mis Sind innustab ja inspireerib ning liikuma paneb?

Ma olen alati inimestega tegelenud. Alustasin tööd laste ja noortega, kui ise alles teismeline olin. Hiljem olen ka täiskasvanute koolitajana toimetanud ja Töötukassas nõustajana. Mind inspireerivad inimesed, nende avatud mõtted ja suhtlemine. Tõsi, see pole alati kerge ja vahel ajab isegi närvi, aga inimeste lood inspireerivad mind. 

Teisena on minu jaoks muusika oluline. Vahel saab lihtsast poplaulust nii suure elamuse kui teksti kuulata. Nii ägedad mõtted ja elutruud sõnumid. Ines näiteks laulab: “Kõik, mis sa teed, teed kõik endale, su ees on miljon teed, su sees on vastused, su enda küsimustele” – see on nii naelapea pihta, et ohohohoo, kohe. 

Mis mind liikuma paneb? Soov ja kirg kedagi mõjutada, kellegi elu paremaks muuta. Eks ma seepärast ka õpetaja olen, et mu igapäevane tegevus annab võibolla mõnele noorele need tööriistad, et täna, homme ja ülehomme isiklikku õnnelikku elu elada. 

Mis on Su peamised nipid paremaks toimimiseks? Milline keskkond toetab Su toimimist? Kas ja kuidas oled oma elu ja keskkonda muutnud ATH sõbralikumaks? 

Üks, milleta ma ei toimi, on nutitelefon. Meeldetuletused, kalender, kõiksugu tirinad – see aitab mul püsida ülesannete kõrgusel ja need (enamasti) õigel ajal ära teha. 

Näiteks ma tean, et vajan enda aega. Seetõttu võtan tööl ja ka kodus konkreetselt aega, et omaette olla. Kui on intensiivne periood, siis on ikka vaja paari tundi päevas, kus ma saan iseendaga olla. 

Ja hommikul tõmbab mind käima muusika kuulamine. Tööle sõites vajan seda up-beat sisendit, et siis ise up-beat ja aktiivne olla. Kuigi Elvanse aitab ka sellele kaasa, aga muusika aitab sinnamaani, kuni Elvanse mõjuma hakkab. 😃

Mis aga kõige tähtsam – mind toetab tõendus- ja teaduspõhine teadmine mu supervõimest nimega ATH. Kui ma tean, kuidas mu aju toimib, siis see on juba ülisuur tugi. Kui ma vähegi saan, jagan seda kogemust, et rohkem inimesi, õpetajaid, sõpru jne sellest teadlikud oleksid. Vastasel juhul võime üksteisele haiget teha – traumasid põhjustada – ja seda teadmatusest ja tegelikult tahtmatult. 

 Kui saaksid minna ajas tagasi, mida ütleksid iseendale kui ATH-lapsele?

Ära jäta järgi. Sinuga on kõik hästi. Aga tabletti võta korralikult. 😃

#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences

(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)

Olen 35-aastane kahe lapse (5a ja 3 a) ema ja abikaasa.  Selle aasta oktoobris sain ATH diagnoosi. Päris ametliku “paberini” , mida koju seinale saaks panna n-ö , läheb veel mõni test aega, kuid seniste testide, vestluste ja vaatluse põhjal on suusõnaline kinnitus vaimse tervise meeskonna poolt olemas. 

Ka minu enda sisetunne oli seda pikemat aega kahtlustanud. Et rääkida, kuidas ma selle diagnoosini üldse jõudsin, pean minema ajas tagasi. Imelik, et oma lapsepõlvest ma väga detailseid seiku ei suuda meenutada, küll aga mäletan, et mu käitumine ei olnud just kergemate killast ja mitte just kõige eeskujulikum. Temperamentne (loe-kergesti ärrituv) ja emotsionaalne olen ma alati olnud. Nüüd tean, et õigem oleks öelda sellisel puhul ”on tundlik.” ”Tuuseldis” ja ”tuulepea” kuulsin ma lapsena näiteks õpetajatelt ikka päris tihti. ”Ime, et sa veel ennast koju ei unustanud!” oli ka üsna sage. 

Gümnaasiumi ajast juba mäletan paremini, kuidas ma kodutöid pidevalt edasi lükkasin. Lihtsalt ei suutnud ega suutnud alustada. Kuigi ma mõtlesin sellele tihti, et ma võiks ju ka koju tulles kenasti kõik ära õppida, siis on järgmisel päeval palju meeldivam kooli minna. Ometi tegelesin kõige muuga ja see vihik võiski sinna lauale seisma jääda. Ometi suutsin näiteks enne kontrolltööd kiiruga kõik materjali läbi vaadata ja olulisema pähe tuupida ja nii ma kuidagimoodi kolmedele laveerisin. Samuti ei lugenud ma kohustuslikku kirjandust, sest ma lihtsalt ei suutnud sellele tekstile keskenduda. Näiteks praegugi on mul tekste üsna keeruline lugeda ilma, et ma sellele väga pühendunult ei keskendu. Üsna sage on ühe lause mitu korda uuesti ja uuesti lugemine, sest mõte ei jõudnud kohale.

Tagasi vaadates mõistan, et kohe kindlasti oli mul juba kooliajal depressioon. Kuid kes oskas seda siis niiviisi sõnastada ja sellest aru saada. Vähemalt oma mõtted oskasin ma salajasse päevikusse kirja panna. Abiks seegi.

Päris hea meelega ja huviga hakkasin ma õppima peale gümnaasiumit, kui läksin kosmeetiku eriala omandama. Seda, et kosmeetikuks tahan saada, oli mul juba ammuilma teada. Seega oli see teekond selge ja põnev. N-ö laisast ja kolmelisest õpilasest, kes koolipingis unistavalt aknast välja vaatas, tähele panemata sõnagi, mis õpetaja parasjagu rääkis, sai nüüd viieline. Nii mõnigi kord poetasin pisara, kui testi hindeks 4 või 5 miinusega tuli. Tundsin täielikku läbikukkumist, see-eest oli soov järgmine kord veel paremini teha. 

Nüüd tean, et ATH-ga inimestel ongi raske tähelepanu pöörata tegevustele ja infole , mis neid niivõrd ei huvita. Küll aga pühenduvad nad enda jaoks huvitavale ülesandele/vestlusele/tegevusele 200%.

Depressiooni, üleväsimusega ja ärevushäiretega olen tegelenud aastate jooksul rohkem või vähem. Ikka ja jälle olen käinud abi saamas psühholoogide juures ja vahelduva eduga ka medikamente tarbinud. Oma positiivseks küljeks võin lugeda seda, et ma ei häbene kunagi tunnistada, et mul on probleem. Olen juba õppinud ära tundma ohumärke ja küsinud abi, kui seda vajan. Olen vaimsete probleemide kohapealt üsna avameelne ja aus nii teistega kui endaga! Viimane on minu meelest veel kõige tähtsam. Ole aus enda vastu. Tunnista, et sul on probleem ja ära häbene seda!

Kuna kogu see vaimne teema mind tegelikult väga huvitab ja tean, et kõik me oleme oma lugudega ja põhjustega, miks me ühel või teisel viisil elus käitume, siis olen selle kohta ise ka päris palju uurinud. Nii jõudsingi artiklini, kus räägiti lähemalt ATH-st, mida ka mina ekslikult siiani olin arvanud pigem laste vaimseks häireks. Suureks üllatuseks lugesin, et seda esineb  väga palju ka täiskasvanud inimestel. ATH diagnoosiga käib väga sagedasti kaasas  depressioon, ärevushäired, suutmatus emotsioone kontrolli all hoida, hajameelsus, hilinemine, unustamine. Ja järsku ma tundsin end ära. See äratundmisrõõm, mis mind sel hetkel valdas, oli nii  rahustav ja meeldiv. Teadmine, et ma olen ravinud vahelduva eduga seda ja teist, aga et kõik see on omavahel seotud ja põhjuseks on ATH, oli äärmiselt vabastav. Õige pea liitusin Facebookis ATH grupiga, kust olen jällegi nii palju äratundmisrõõmu kogenud. Panin aja ka ATH testile ja psühhiaatri juurde. Hea oli tunda, et ma ei pea enam proovima olla keegi teine. Ma ei pea ennast süüdi ja halvasti tundma, kui ma jälle asju kaotan või mul meeles ei ole, kui ma jälle oma emotsioone ei suuda kontrollida või muud sinna juurde käivat… Mulle väga meeldib, kui elamine on korras ja kui ma koristan, siis ikka nii, et on korras kah! AGA sinna koristamiseni jõudmine on ääretult raske. Kui enne jälle ennast halvasti tundsin, et olen lohakas ja laisk, siis nüüdseks tean põhjust ja ma ei pea enda vastu enam nii karm olema.

Asjade unustamine ja tähelepanu hajumine on ikka igapäevased probleemid. Toon ühe näite: Täna on plaanis tube koristama hakata. Mõtlen, et alustan elutoast.  Korjan sealt laste mänguasjad kokku, et need omale kohale viia. Vahepeal hakkab näppu mu enda kohvikruus, mis ei-tea-kuidas jälle siia kapi peale on ununenud. Lähen viin selle kööki. Köögiaknast näen õues midagi huvitavat, jään seda vaatama.. Mõtlen, et peaks tegelikult õue minema, ilus ilm on. Mäletan kuidas eelmisel nädalal ka õues käisin ja siis oli nii kehv ilm ja lastel said kindad märjaks. Ei tea, kuidas lastel täna selle riietusega lasteaias on. Oih, ma peangi Eliisi sisse logima ja vaatama, mis õpetaja üleeile sinna juba kirjutanud oli ja mul läks meelest lugeda…Oi kui toredad pildid õpetaja lastest siia üles on pannud…. Vaatan pilte. Oi, nii tore sügisene kompositsioon paistab ühel pildil taustaks.. Lähen otsin Google’ist ruttu ”sügis kompositsioon rõdule”…Oi, nii kena lauake. Lähen vaatan, kus seda lauda müüakse… Oi, mis siin lehel veel müüakse.. Nii palju asju… Oo, kui ilusad küünlad… Juba ma satun kuidagi Facebooki lehele ja juba viskab mingi video ette. Endalegi märkamatult olen ma juba 20 minutit mingeid mõttetuid videoid vaadanud, kui järsku näen mänguasja hunnikut enda kõrval, mis ma eelnevalt ära pidin viima…Panen telefoni käest ja lähen lastetuppa. Vahepeal näen kellegi musti riideid põrandal ja viin need pesukorvi. Avastan, et ma jälle ei pannud eile pesu pesema, ometi tahtsin ja hakkan hoopis sellega tegelema… Ja ongi aeg lastele lasteaeda järgi minna. Ja jälle ma ei jõudnud midagi tehtud, sest kogu aeg tuli mingi teine põnev asi vahele.

Samamoodi võin ma näiteks pakiautomaadist juba 5 päeva tagasi toodud kinnist pakki vaadata, mida ma koridori põrandalt pole suutnud kaugemale viia. Aga ütle, et sa tuled mulle külla ja mul on 10 minutiga terve elamine turbokiirusel läikima löödud. Nii et positiivne on see, et vähemalt kui teha, siis jaa, rabistades, aga asjad saavad kiirelt tehtud. 

Mis puutub veel emotsionaalsusesse, siis jah. ATH-ga inimesed on üliemotsionaalsed. Nii heas kui halvas mõttes. See tähendab, et ma ei oska rahulikuks jääda olukorras, kus ei peaks nii kiirelt ärrituma. Samas tunnen ma ülevoolavat rõõmu pisiasjadest. Näiteks kui sügisesed värvilised lehed langevad või kui esimene lumi maha sajab. 

Sügis ongi mu lemmik aeg. Peale palavat suve tunnen siis, et ma saan lõpuks hingata ja olla. See rahu, mis minu sisse sügiseti tuleb, on uskumatu. Mulle meeldib sügiseses looduses matkata ja ma võiks näiteks tund aega omaette üksinda kuskil järve kaldal istuda ja vaikuses vett vaadata. Eelistan pigem seda, kui mõnd kärarikast koosviibimist, mis vallandab mus pigem sotsiaalse ärevuse. 

Eks siinkohal on pisut keerulised ka sõprussuhted. Või õigemini nende leidmine. Sõbrad, kes on olemas juba kooliajast, on ja jäävad. Nad  teavad mind ja mu veidruseid. Mul on ümber justkui kaitsemull, kuhu ma väga ligi ei taha lasta ja see väga sobib mulle. Kuid, kui tekib see inimene,kellega tekib side, siis läheb jälle raskeks. Ma võin sellest uuest sõprusest nii vaimustusse sattuda,  et olen nagu armunud . Võin muutuda klammerduvaks ja ma täitsa usun, et see võib olla üsna tüütu ja eemalepeletav. Samas, kui see aeg ära kannatada, olen kaaslane kogu eluks. Ja samas, kui see intensiivsus ära ehmatab, pole ka hullu, sest tõmbun üsna kiirelt tagasi. ATH aju kohta on selline tore ütlemine inglise keeles ”out of sight out of mind”. St meie aju lihtsalt unustab, et see, kes on eemal, tegelikult endiselt eksisteerib. 

Minu jutt võib olla hüplik ühest teemast teise. Mul võib olla raske sinu jutule keskenduda. Ma tõenäoliselt ei jõua asju tehtud kokkulepitud ajaks ja üsna kindlalt unustan ma arved õigeaegselt tasuda, aga nüüd on vähemalt teada, miks. Mul on nüüd rohkem infot ja saan võtta elu teadlikumalt. Jah, ATH diagnoos ei ole vabandus, kuid see on põhjus, miks ma mõnd asja teisiti teen või tavapärasest erinevalt käitun. 

Nagu juba eelnevalt mainisin, siis ATH’ga inimene pühendub 200% tegevusele, mis teda huvitab. Samas teised tegevused võivad jääda nii tahaplaanile, et nendega alustamine lihtsalt tundub ilmvõimatu. Kosmeetik olen nüüdseks olnud aastast 2008 ja oma ettevõtte lõin aasta tagasi. Võin öelda, et sellele olengi pühendunud kogu hinge ja südamega. Naudin kosmeetikuks olemist ja teiste abistamist  kogu südamest ja olen nii tänulik, et saan teha seda, mis mulle nii suurt rõõmu pakub. 

Neid omadusi on palju ja tegelikult võivad paljud tunda, et oot, mul on ju ka nii ja ma ju unustan ka vahel. Aga probleem ongi see siis, kui sa tunned , et see on probleem – kui märkad, et see tekitab konflikte sinu enda ja teiste vahel ning segab su elu. Minu jaoks on ATH diagnoosi saamine kindlasti positiivne. See on viis saada endaga rohkem sõbraks ja mõista paremini nii ennast kui teisi su ümber. Samas tahan end kurssi viia rohkem ka laste ATH sümptomitega, et olla valmis neid vajadusel ära tundma.

Tunnen, et olen elu jooksul palju erinevaid vaimseid probleeme enda peal kogenud ja mulle tundub, et tajun seeläbi väga hästi ka teiste muresid. Soov teisi aidata on mul alati olnud ning üha sügavamalt tunnen, et mu ülesandeks on oma kogemusi teistega jagada. Nii alustangi ma sellest sügisest kogemusnõustaja koolitusega. Loodan tulevikus just nimelt täiskasvanute ATH teemadel inimesi nõustada ja oma kogemuste läbi abistada. Soovin, et inimesed oleksid avatud ja ausad. Tahaksin, et me räägiksime üksteisega rohkem, teadvustaks probleeme ja küsiks abi, kui seda vajame. Nüüd võib küsida, miks ma oma loo avalikustan? “Aga miks mitte?” küsin vastu. See kõlab klišeena, aga kui ma saan aidata tõesti kasvõi ühte inimest seeläbi, et minu lugu teda rohkem enesesse vaatama paneb ja võibolla ehk samuti äratundmisrõõmu tekitab, siis ongi juba hästi! Ja samuti on nüüd teada, miks ma olen selline nagu ma olen. Olen oma looga alles ATH teekonna alguses, kuid usun, et siitmaalt saab ainult paremaks minna ja olen põnevil, mis elu mulle toob. Mina tänan! 😊

#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences

(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)

Tere, hea ATH liidu lehe lugeja. Tubli oled, et siiani oled guugeldamisega jõudnud.

Olin ülikoolis õppinud aktiivsus- ja tähelepanu häiret, nii nagu ka läbipõlemist ja depressiooni. Kuid siiski, kuni saadud diagnoosideni enesel ühtegi seost õpikust loetuga ei täheldanud. 

Ühel päeval ei suutnud ma enam tööle minna, kuna lumekirme oli auto peal ning ei olnud jõudu seda maha pühkida. Läksin tuppa tagasi ega ei läinudki tööle. Helistasin ülemusele, et loobun tööst ja otsigu uus töötaja. Edasistel päevadel kehv enesetunne süvenes ning peagi ei jaksanud ma kannust kohvigi kruusi valada. Pere tegi kõik minu eest. Söötis mind voodiserval. Voodis olin kahel režiimil, kas apaatne nagu keedukapsas või nutsin katkematult. Pärast viiendat päeva, ühel ööl pakkisin koti ja läksin psühhiaatriakliiniku erakorralise meditsiini osakonda. Tegelikult mees viis, ise ma ei oleks jaksanud teise tuppagi minna. Kuulati ära ja määrati ravi. Haiglaravi ei olnud vajalik, sest suitsidiaalsust ei esinenud. Ülemus uut ei otsinud vaid ootas mu ära ja peagi olingi lemmiktööl tagasi.

Kolm aastat ravisin depressiooni. Depressiooni sümptomid leevenesid ja psühhiaatriga hakkasime antidepressantravi lõpetama, kuid ikka ei olnud hea ja terve tunne. Tegime ATH testi ja selgus tõde. Mul on hoopis aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Kõik sai kohe palju selgemaks. Teatavaks sai põhjus, miks ma olen saamatum kui tervem inimene ega saa teatud asjadega hakkama. Kuigi kõrvalt vaadates olen nii mitmeski mõttes edukam kui vastas seisev inimene. 

Sel hetkel ATH’d ravima ei hakanud, kuna see oli üle mõistuse kallis. Ühe kuu ravimid maksid umbes 100 eurot kuus. Üks karp maksis 52 eurot, aga mu ravi oli kombineeritud kahest erinevast karbist. Selle ajaga jäin rongist maha. Teised kirjutasid ülikoolis lõputööd, kui mina lihtsalt nutsin, vaadates oma arvutit, milles samal ajal uurimistöid peaksin lugema.

Täpselt aasta olin ilma sügava depressioonita, ilma antidepressantideta ja ilma Xanaxita. Arvasin, et olen eluks ajaks terve. Ülikooli lõpetamine oli jäänud unarusse keskendumisvõimetuse tõttu. Niisama paberi kättesaamise pärast lõputöö kirjutamine tundus liigne eneseületus, olgugi, et eriala oli ikka veel mu lemmik.

Ühel hetkel leidsin õppekavast väga vahva magistri eriala, mis mulle üliväga oleks meeldinud. Laadisin arvutisse kõik koolitööks vajalikud programmid ja hakkasin uuesti lõputööd ette valmistama. Olin väga motiveeritud ja kindla sihiga lõputöö kirjutada, kool lõpetada ja magistrisse astuda.

Ühel öösel saabus ülikoolist kiri, et olen selge näide õpitud abitusest. See ei olnud mulle mõeldud vaid ühelt töötajalt teisele minu kohta. Kirjutasin vastu ja palusin vabandust, et olin kasutanud üliõpilastele mõeldud it-toe abi programmide arvutisse laadimisel jne. Ekslikult kirja saatnud töötaja helistas hommikul vara ja palus vabandust. Andestasin. Sellest hetkest aga enam arvutisse minna ei suutnud ja lõputöö tundus taas mägede kõrgune. 

Peagi pärast seda tundsin, et hakkab jälle kehv olla. Otsisin üles oma psühhiaatri ja palusin alustada ATH ravi. Apteegist iga kuu seda imeravimit ostes, tundsin ennast esiti alaväärsena, et ma ei suuda eksisteerida ilma selle hirmkalli kapslita, nii nagu ilma ATH’ta inimesed. Mida kõike perele saaks selle raha eest.

Tervis aga läks silmnähtavalt paremaks. Enam ei ärganud ma keset ööd paanikahäire ja hingamisraskuste peale. Ärgates kell seitse, pärast Medikinet XL või Concerta sissevõtmist, oli mul suurepärane terve inimese tunne. Tajusin, et suudangi teha seda, mida oma peas mõtlen. Suudan dušši alla minna, pesumasina käima panna, nõud ära pesta jne. See tunne kestab kella 13ni. Sellest edasi on jälle hall udu. Hakkasin seda ajaakent rakendama. Tegin kõik vajalikud majapidamistoimingud ja töö toimingud ära. Kõik, mis sellesse ajavahemikku ei ole mahtunud on tegemata vist tänaseni. Niisamuti ootab järge mu bakalaureuse lõputöö. 

Selle nädala lõpus eksmatrikuleeritakse mind ülikoolist, sest lõputöö on endiselt esitamata. Kuid eksternina saan jätkata ning seeläbi lõputööd edasi kirjutada. Maksan ise oma puuduvate ainepunktide eest. See teadmine on suur kergendus. Hinnaline kergendus.

Kui saaksin ajas tagasi minna, ütleksin enda noorele minale, et palun palun palun mine psühhiaatri ukse taha ja võta ATH ravi peale. Sest lapseeas diagnoositud ATH ravi on suurel määral haigekassa rahastatud. Mõttetu oli pingutada depressiooni hinnaga ja püüda olla sama “normaalne” kui n-ö tavainimene – see kõik tundub tagantjärgi mõeldes nii ulmeliselt raske. Mis ühele paistab elementaarne igapäeva tavaline tegevus on teisele nagu maratoni jooksmine. Kusjuures liiga sageli ei küündi see pingutus finišijooneni.

Teistele enda saatusekaaslastele ütleksin, et kui Sa juba guugeldad ATH sümptomeid ja ravivõimalusi täiskasvanutele, siis ära enam oota. Kraabi raha kokku ja mine psühhiaatri juurde. Viiskümmend eurot, pool tundi. Esmane vastuvõtt kestab tunni, et Sind kaardistada ja Sinust sotti saada. Iga euro, mis oma psühhiaatri sekretärile pärast vastuvõttu maksad ning apteegis ravimit ostes maksad, on oma hinda väärt. See on investeering Sinu ajusse. Ärgem ATH diagnoosiga täiskasvanule mitte kunagi öelgem, et raha eest õnne osta ei saa. Saab küll ja kuidas veel.

Lugupidamisega

Terje 

34-aastane värske ja kogenematu aatehaakas.

#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences

Foto erakogust: Maja välisuks ja autovõti. Iga aatehaakas mõistab.

(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)

Eesti ATH Liidust Karl ja Eliise räägivad Pere&Kodu taskuhäälingus ATH’st nii isiklikus kui laiemas vaates, kus lahendust ootavad nii mitmedki väljakutsed.

Kuula siin…