Terekest! Mina olen Ally Eliisabet. 7 aastat tagasi diagnoositi mul ATH 🙂
Lasteaias käies õpetasin endale saksa keele selgeks, puhtalt selle kaudu,et vaatasin saksa multifilme ja saateid. 5-aastaselt oli suur unistus saada nii ooperi lauljaks kui ka kunstnikuks ja ka veteraniks (tegelikult küll veterinaariks 🙂). Joonistasin vahetpidamata, kõik kohad olid paberihunnikuid täis. Mängisin n-ö kummitustega ja armastasin puu otsa ronida.
Minu vanaema kahtlustas juba päris varakult, et mul on ATH, kuna tegeleb igapäevaselt erivajadustega lastega. Minu ema aga ei tahtnud seda uskuda ja arvas et olen lihtsalt naljakas ja kiiksuga. Vanaema koostas mulle õppimismänge ja ĂĽritas õpetada mind lugema PowerPointi abil – need olid päris lahedad asjad. Tema soovitusel läksin ka kooli aasta hiljem.
Eesti keele tunnid olid alati kõige jubedamad minu jaoks, sest kõik oskasid mingil määral juba lugeda. Ma vaatasin aknast välja, joonistasin vihikusse oma väikseid tegelasi (mul võis eesti keel 2 olla, aga kunstis oli mul alati tugev 5).
Pidin 5. klassini käima logopeedi juures. Kui lõpuks suutsin ühe etteütluse ära teha, ilma ühegi veata, oli see vist üks mu uhkemaid hetki. Saingi hakkama! Sain edaspidi käia tavalistes tundides! Siis tundus see hea asi, kuid nüüd tagasi mõeldes, oleks tahtnudki pigem individuaalset õpet, mida logopeedi juures sain, kus tunnis oli umbes 5 õpilast ja õpetaja tegeles kõigiga võrdselt.
Olen tänulik oma algklasside klassijuhatajale, et oli vaimustuses minu kunsti huvist. Viimati kui kohtusin temaga, mainis, et tal on ikka veel mu 2. klassis joonistatud kass-inimesed alles! Nii armas!
Käisin muusikakallakuga koolis. See tähendas, et solfedžo ja koorilaul olid kohustuslikud. Mängisin nooremana plokkflööti ja solfi tundides, istusin tagapingis ning mängisin õpetaja klaveri mängule, laulmise asemel, hoopis flööti. Õpetaja arvas, et see on maru vahva. Koorilaulus sain teada, et mul oli väga lai hääleulatus. Kuid see tähendas ka seda, et pidin laulma enamik ajast 2. alti (ehk kõige madalamat osa). Olin sopranite üle päris kade. Aga madalalt jorisemine oli ka vahel päris lõbus ja sopranid sellega hakkama ei saanud. (Lapsena olin tõesti suur esineja, kuid mida vanemaks sain, seda suuremaks esinemishirm kahjuks kasvas).
Ăśheks mu suureks huviks oli ka erinevate häälte järgi tegemine. Ă•petasin endale selgeks, kuidas rääkida nagu tegelased “Alvin and the Chipmunks”-ist. (Kusjuures oskan seda ikka veel imiteerida). Ăśhed mu lemmikud hääled olid veel GPS-il olev naishääl ja ka see sekretärist nälkja-tädi filmist Monsters Inc.
Põhikoolis hakkas kõik korralikult allamäge minema. Puberteet, hormoonid, kiusamine jne. 15 aastaselt oli olukord ikka päris kehv, võtsin julguse kokku ja kirjutasin emale keset koolipäeva, et “kas ma saaksin palun psĂĽhholoogi juurde minna”. Siis arvasin, et olen bipolaarne (tänu mingisugusele interneti testile).
Saingi lõpuks arstile, olin tolleks hetkeks juba päris sügavas depressioonis, vaevu käisin koolis ja magasin päevad läbi. 2016. aasta kevadel sattusin Tartus Raja kliinikusse. Seal tehti igast teste ja uuringuid. Sain siis teada, et mul on ATH. See oli suht suureks šokiks mulle (ise ei oleks selle peale küll tulnud), kuid mida rohkem ma uurisin selle kohta, seda loogilisemaks asjad muutusid.
Kahjuks, pikemat aega arvasin, et ATH on negatiivne asi. Nüüd aga peaaegu 7 aastat peale oma diagnoosi, pean tõdema, et see on päris vahva. (Isegi kui sellele komorbiidsed häired on päris väsitavad vahel: ärevus, RSD, depressioon, söömishäired jms).
Üks inimene kellele ma olen igavesti tänulik, on minu eelmine psühhiaater Taavi. Tema aitas mul aru saada, et olen väga andekas, tugev ja loov inimene.Talle meeldis väga, kuidas ma asju kirjeldasin ja kuidas alati suutsin oma olukordades huumorit näha- tundes end kui täielik kõndiv vastuolu.
Kui ma 18 aastaselt vanemate juurest ära kolisin, oli see juba selline “VAU” moment. Ma ei arvanud kunagi, et saan sellega hakkama. Kuu aega hiljem läksin ka esimest korda elus tööle! See oli uskumatult uhke hetk. Ally-1 vs Alaväärsuskompleks-0.
Hakkasin end rohkem väljendama läbi nii kunsti, muusika kui ka oma moe valikutega. Olin varasemalt kaotanud oma, “omapärase” stiili ja ĂĽritanud sulanduda halli massi. Kuid see aeg oli läbi ja avastasin enda jaoks värvid, mis polnud must.
Töötasin aasta aega selle nimel, et saaksin Tallinnasse kolida. Paljud arvasid, et teen nalja, kuid iga kuu panin selleks raha kõrvale. 2020 sain sellega hakkama.
Viimased 3 aastat on täis üllatusi olnud. Olen suutnud teha asju, mida 17-aastane mina ei oleks ette kujutanudki. Nt. mitme maali müümine, kitarri mängimine ja kooli lõpetamine.
Hetkel minu unistus on maalida piisavalt, et korraldada näitus. Sellega läheb aega, aga vast järgmisel aastal on see juba võimalik!
Olen hakanud tegema endale nimekirju, et aidata luua ellu rohkem struktuuri. See täitsa töötab! Ă„rkan hommikul ĂĽles ja hakkan kohe tegutsema – olgu tolle päeva ĂĽlesanneteks põrandalt tolmu imemine või kunstipoes käimine. Olen hakanud tähistama neid väikseid võidukesi: “Jess! Ma pesin nõud ära, JA ma sorteerisin riideid! Olen nii tubli!”
Iga päev ei peagi saavutama midagi suurt ja tähtsat. Ei pea kiirustama. Tasa sõuad, kaugele jõuad. Olen avastanud ka seda, et olen äärmiselt lootusrikas inimene. Kui kõik tundub väga väga lootusetu, on mul sisimas alati see tunne, et läheb paremaks. Suudan ikka ja jälle ronida välja mustast august, mida vahel iseendale kaevama kipun. Arvan, et sellise lootuse aluseks on viimase paari aasta jooksul arenenud eneseusk. Eneseusk, mis oli mitmeks aastaks kuhugi rändama läinud.
Igatahes on ATH päris võimas asi. Olen õnnelik, et sain oma diagnoosi nii noorelt. Ilma selleta pole ma kindel, kas siin isegi praegu oleksin. Ilma selle diagnoosita, ma arvan, et oleks nii paljudest ilusatest asjadest ilma jäänud.
Samuti ei suuda ma piisavalt tänada kõiki õpetajaid, kes on aidanud mind, minu koolitee vältel. Kes nägid, et minus on potentsiaali. Kes tulid mulle vastu ja olid uhked, kui suutsin oma hirmudest üle olla. Olen nii tänulik, üldiselt kõigile, kes on osa minu tugisüsteemist. Kõik sõbrad, kes toetavad ja aktsepteerivad mind sellisena nagu olen.
#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences
(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)