Posted on

Maarise lugu #minuath

Minu lugu ATH diagnoosi saamisest 24 aastasena

Kolm aastat tagasi arvasin veel, et ATH on tänapäeva lumehelbekeste- kasvatamatute väikeste poiste teema, kõikide nende, kes sõna ei kuula või koolis paigal ei suuda istuda.

Naljakas. Aga see oli kogu info, millega ma kokku olin puutunud.

Ühtegi ühist joont justkui enda lapsepõlvega vedada ei osanud. Olin koolis hoopis pigem see vaikne tüdruk, kes lihtsalt vihiku nurgale kritseldas.

Ühel õhtul aga istusin telefonis ja ette jäi üks inglisekeelne artikkel ’’ADHD in adults’’. Tundus huvitav ja avasin. Ei olnud kuulnudki, et ATH võiks olla midagi, mis täiskasvanutel esineb.

Hakkasin aga järjest välja toodud punkte lugema ja alguses oli naljakas, et iga järgmine punkt ka minu kohta paika peab. Artikli lõpuks ei olnud enam naljakas. Sain aru, et juttu ongi 100% minust.

Rääkisin siis abikaasale, et näe – kas ei kõla nagu mina? Vastuseks klassikaline: ’’Kõigil on vahel nii.’’ Ainult, et ma tundsin, et mul ei ole VAHEL nii. Mul ongi kogu aeg raske. Raske toime tulla nii paljude asjadega, millele teised ei pea isegi mõtlema. 

See hetk sain aru, et kõikidel inimestel ei ole nii ja kõik ei tunne ennast sedasi nagu mina. Miski, mida olin kogu aeg arvanud.

Olin muidugi üsna löödud, et abikaasa seda ei näinud ja pöördusin enda psühholoogi poole, kelle juures too hetk depressiooni tõttu käisin. Ja ka sealt tuli vastust, et mul ongi lihtsalt kehv iseloom. Mitte ATH. Lihtsalt…kehv iseloom ja proovigu ma ennast parandada.

Peale seda olin ekstra löödud. Hakkas juba endalegi tunduma, et mõtlen omale midagi külge ja ju ongi ’’sitt iseloom’’.

Süda aga ei andnud rahu ja uurisin teemat edasi. Ja kuidagi ei saanud ka jonni jätta. Ma teadsin, et mul on õigus! Panin aja erakiinikusse Sensus ja küsisin sealt visiiti arsti juurde, kes ATH’ga tegeleb.

Aeg pandi Mari Järvelaiu juurde. Hirm oli suur – maksad ju kõik enda taskust.. ja kui ongi lihtsalt sitt iseloom…mis siis edasi?

Dr. Järvelaid oli IMELINE arst ja esimest korda tundsin, et keegi saab minust aru ja NÄEB mind. Peale seda tuligi juba QB test ja sealt edasi läks asi kiirelt. Sain ravimid ja elu paranes tohutult.

Mis siis tegelikult paranenud või muutunud on tänu diagnoosile?

Muutunud tegelikult ju suurt ei ole. Olen ikka sama inimene, kes ma ennem olin.

Aga paranenud on palju. Näiteks tänu ravimitele on ära kadunud suures osas igapäevane ärevus ja sundmõtted. Need meenuvad kohe, kui concerta hommikul unustan või 12h läbi saab.

VÄGA suur osa minu teekonnal on olnud lihtsalt enese aktsepteerimine. Olen muutunud väga enesekindlaks ja paksu nahaga inimeseks. Lihtsalt seetõttu, et ma enam ei tunne, et mul oleks ’’midagi viga’’. Ma tean, et mu aju toimib lihtsalt teisiti ja olen õppinud seda aktsepteerima. Mitte iial ei lase ma enam ennast maha teha või kellegil endale pähe istuda – ma olen õppinud ennast hindama. Tunnen, et tänu sellele lapsepõlve ’’laisk, loll, saamatu, aeglane’’ märgile oskan täiskasvanuna sellest üle olla, toimetada vastavalt enda vajadustele ja aktsepteerida seda, et toimingi teisiti. Ja see ei ole alati halb. Ja see ei tähenda, et oleksin ”laisk, loll, saamatu, aeglane”.

Olen osanud märgata endas ka nii palju ägedat, mida ilma ath’ta ei oleks. Suur osa minu loomingulisusest, mega heast kujutlusvõimest, empaatiavõimest tulebki kindlasti sellest ’’teistsugusest ajust’’- ja muidugi ei saa ju unustada hüperfookust! Pole midagi ägedamat, kui endale meeldiva asjaga tegeleda tunde nii, et unustad isegi hingata vahepeal.

Igal juhul on elu paranenud palju. Olen leidnud enesekindluse endas, mida varem ei olnud. See tunne, et mul on midagi viga on kadunud.

Ja aastate jooksul olen enda ümber kõik armsad inimesed ATH teemadel nii ära koolitanud, et kuskilt poolt enam ’’kõigil on vahest nii’’ lauset enam kindlasti ei kuule! Ja minu abikaasast on saanud minu kõige suurem cheerleader ja tugiisik sellel teekonnal.

Peale minu loo kuulmist on ka üks minu pereliige saanud diagnoosi ja ravimid. Tundis ennast ära ja ei oleks sama moodi osanud iial ennast ATH’ga seostada.

On olnud huvitav teekond, millest ilmselt suurem osa on veel ees. Ravimeid olen võtnud alles vähem kui aasta, kuigi diagnoosi sain kolm aastat tagasi (vahepeale jäävad rasedused).

Seega minu teekond alles algab – ootan huviga, mis see endaga toob! 

#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences

(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)