Posted on

Fideelia-Signe lugu #minuath

Fideelia-Signe

Arstikabinet

ATH diagnoosi sain 2015. aasta kevadel, olles Eesti Kunstiakadeemia teise aasta doktorant. Mu õel oli diagnoos juba varasemast ajast. Teadusuuringud kinnitavad, et ATH on suuresti geneetiline, nii et kui õel see oli, võis vabalt ka minul olla. Seadsin sammud sama arsti juurde, kes õde diagnoosis. Ta oli üks vähestest haigekassa poolt rahastatud lastepsühhiaatritest, kes täiskasvanute ATH-ga tegeles. Uuring oli põhjalik: vestlus, erinevad testid ja südame EKG, ikka selleks, et südame korrasolekus veenduda. ATH peamine ravivorm on stimulantravi, mis võib tõsta vererõhku ja pulssi. Põhjus, miks ma endal ATH-d kahtlustasin seisnes selles, et lugemine enam ei sujunud. Probleem polnud loetu mõistmises vaid lugemises endas. Keeruline oli süveneda pikemalt kui üks lõik, ometi olin terve elu raamatuid neelanud ja kirjutasin ka ise leheveergudel feminismist, kunstist ja loomaõigustest. Minu eesmärk oli doktorikraadini jõuda, aga selleks tuli kiiremini lugema hakata ja üldist töödistsipliini tõsta. Niisiis maandusin arstikabinetis, kus psühhiaater esitas mulle järgmise küsimuse:

Kuidas koolis läks?

Kas teil ka selle küsimuse peale rinnus korraks jõnksatab? Kuna ma ei teadnud ATH-st veel eriti midagi, mõtlesin et arst tahab mu õpitulemusi. Vastasin, et hästi, algklassides peamiselt neljad ja viied. Sellest järeldas tohter, et mul pole vist ikka ATH-d, sest ATH võib kaasa tuua õpiraskused. Võib, aga ei pea. ATH ei ole intellektihäire. Taipasin, et ta tahab teada, kas olin udupäine või midagi säärast.

Jutustasin, kuidas ükskord esmaspäeva hommikul vanematega maalt linna kooli sõites koolikoti maha unustasin, millele mu hüpoteetilise ATH all kannatava isa nördinud vandumise saatel maakoju järgi sõitsime. Kord jalutasin koolist koju, seljakott lahti. Tänapäeval on Tiktokis filter „Giordano“, kus selfitaja näeb oma selja taga realistlikku muhelevat vanameest. Kui ma neil kaugeil 80ndail selja taha vaatasin, nägin kuidas suur poiss korjab tee pealt minu asju. Maas vedelesid pinal, joonlaud, pliiatsid, vihikud. Poiss tõi need mulle ära ja aitas kotti panna ning see toimus päriselt, mitte Tiktokis.

Õpetajad kaebasid mu vanematele, et ma ei tööta kaasa vaid vaatan aknast välja. Ei saanud juttugi olla ennastjuhtivast õppijast, mis tundub olevat õppekava koostajate helesinine unistus. Kunstis ja humanitaarias olen tugev, kuid reaalainetes mitte eriti. Lugemine oli mul nii käpas, et lugesin emakeele- ja kirjanduse õpikud kohe 1. septembril läbi, samas aga tegin hooletusvigu, mul olid koledad tindiplekised vihikud ja hoolsus tunnistusel „kolm“. Tšehhov on öelnud, et kui esimeses vaatuses ripub seinal püss, siis lõpus peab ta ilmtingimata tulistama. Nii paistis pärast tunde nagu oleks mind kunstitunnis tulistatud värvikuulidega, tööõpetuses liimiga ja emakeeles tindiga.

Mu emal on küll muljetavaldav kannatlikkus, kuid sedagi on võimalik järjekindlalt tegutsedes proovile panna. Kuigi olin hea joonistaja, ei suutnud ma värviraamatuid värvida nii, et värv üle ääre ei läheks. Mäletan üht kodust stseeni, kus värvisime emaga töövihikus joonistusi. Ema läks mingil hetkel ära, paludes mul tegevust jätkata ja naastes nägi kaootiliselt täis kritseldatud pilti. Ema reaktsioonist järeldasin, et arvestades mu kunstiannet ootas ta midagi enamat.

Ükskord õppis ema mu kolmanda klassi matat ja mina joonistasin hobuseid, lapsi ja koeri. Korraga võpatasin. Emps, kes seni oli rahulikult ülesandeid lahendanud põrnitses vihaselt mu joonistust ja hüüdis, et tal on kõrini sellest, et ma ei tööta kaasa. Oleksin pidanud emaga ühel lainel olema või vähemalt teesklemagi, aga ma isegi ei kuulnud, mida ta rääkis! Tädi naeris ja ütles, et tal ei unune see stseen iial. Kui joonistada ei lastud, imetlesin end vastasseina peeglist. Isa kattis peegli tekiga kinni, kuid ma nägin end ka puhvetkapi peeglist. Mind oli raske panna kaasa töötama teemal, mis mind ei huvitanud. ATH-d on nimetatud ka huvipõhiseks närvisüsteemiks.

Kõik iseloomuomadused muidugi ei tulene ATH-st, kuid mul siiski on kuri kahtlus, et mu erakordselt vilets käsitööoskus läheb küll ATH kraesse. ATH üks sümptomeid on motoorikahäired, maakeeli kohmakus, näiteks võimetus sooritada peenmotoorikat – peent näputööd. Vanemates klassides kui tulid kudumine ja õmblemine, ei jäänud mul muud üle kui lasta tädil sokid ja kindad kududa. Salliga olid segased lood. Tädi alustas, aga kuna tunnis pidi ka midagi tegema, kudusin tunnis edasi, aga ajasin kõik sassi, kududes mingis omaleiutatud süsteemis. Kui õps selle jama avastas, läksin näost punaseks ja püüdsin pingi alla kaduda. Isa soovitas salli maha visata ja puruks trampida, aga ma ei tahtnud ühe õnnetu salli tõttu istuma jääda. Klassiõde aitas, tädi aitas ja sall sai viimaks valmis. Öösärgi õmblemise usaldasin naabritädile. Väga hästi tuli välja.

Reaalained osutusid minu jaoks parajaks pähkliks. Matemaatikas võtsin järeltunde, et lõpueksam ära teha ja võimalikult kiiresti kool kaelast ära saada, sest silme ees terendas siht minna peale põhikooli kunstikooli või kuhugi, igal juhul minema sellest vanglast. Mataeksami tegin „nelja“ peale. See oli üks mu kangelastegudest. Mata oli mulle raske, sest mul ei jäänud tunnis räägitu meelde ja aine vastu puudus huvi. Ometi võtsin end üks kord elus kokku ja sain temast jagu, et eluga edasi minna.

Geenid

Mu vaatlusandmed näitavad, et mu suguvõsas on paljudel diagnoosimata ATH. Sümptomid avalduvad kõigil veidi erinevalt, aga üks ühisnimetaja lõikab sügava kartulivaona kahte leeri põllumehed ja loominguinimesed. Põllumehed on enesedistsipliini, praktilise meele ja suure tööga heale järjele jõudnud. Ainuüksi talupidamisega saavutasid nad taseme, kus suutsid osta uhke kinnisvara ja anda oma lastele, sealhulgas tüdrukutele kõrghariduse. 

Loomeinimesed on olnud värvika iseloomuga, kuid vaesed. Ma ei taha öelda, et neil kõigil oli ATH, aga nende põhimõtteline erinevus põllumehetüübist tõuseb esile ellusuhtumises ja tegutsemises. Näiteks mu maalikunstnikuks õppinud isapoolne vanatädi maalis talvel oma kütmata kodus, jäi kopsupõletikku ja suri kõigest 30-aastasena. Mu emapoolne vanaisa elas üle Leningradi blokaadi ning tuli seejärel maatasa pommitatud Tartusse, et taaskäivitada varemetes ülikool. Elektrit ega vett ei olnud, paljudel oli kodu koos raamatutega sõjas hävitatud, isegi paberitükki, kuhu kirjutada oli keeruline leida, aga tudengid ja õppejõud tulid kokku ning õppetöö läks uuesti käima. Mõned nagu oleksid sündinud kriiside jaoks, kus suur missioon on oma isiklikust heaolust ja turvalisusest tähtsam. Idee elust kui kangelase teekonnast on mind alati sütitanud.

Vanaisa

Minu vanaisa oli nõukogude ajal Tartu Ülikooli Eesti kirjanduse ja rahvaluule õppejõud. Ühel sügispäeval ärkas ta ehmatusega: kell oli kaheksa, järelikult oli ta loengule hiljaks jäänud! Kähku riidesse ja välja. Peahoone juurde jõudnud pani ta imeks, et aknad on pimedad ja rahvast ei ole. Vaatas Raekoja kella: kaheksa läbi. Väljas oli endiselt hämar ja läks isegi pimedamaks, ei mingeid märke päikesetõusust. Vanaisa astus sisse Werneri kohvikusse ja vaatas, et teised õppejõud on kõik kohal. Selgus, et kell oli kaheksa õhtul. Vanaisa oli lõunauinakut teinud! Werner oli tol ajal professorite ja loomeinimeste kohtumispaik. Vanaisa unustas tihti oma portfelli või vihmavarju sinna. Werneri töötajad juba teadsid ilma vaatamatagi, kelle omad, helistasid ja andsid teada.

Kuidas ATH minu puhul avaldub

ATH on minu jaoks peamiselt kehv lühimälu, nigel emotsioonide juhtimine, „sepa käed“ ja hajameelsus. Käsitööst juba rääkisin, aga jamad motoorikaga ilmnevad näiteks tennist mängides: teised löövad palli õrnalt, mina laksan täiest jõust ja pärast otsin metsa vahelt. Kaitsetud vanainimesed peavad minust eemale hoidma, sest lapsepõlves virutasin kogemata oma vanaemale palliga pihta. Nii vihast vanaema nagu ta sel hetkel oli antakse harva näha. Olen korduvalt kogemata lõhkunud nii enda kui ka sõprade asju. Suudan esemeid ainuüksi pilguga purustada, aga parandada enam ei üritagi, sest mäkerdan end liimiga kokku, torgin näpud veriseks ja lõikan saega maha. Kompenseerin sõprade esemed kas omaküpsetatud maiustuste või lihtsalt oma võrratu seltskonnaga. Millega seda seletada, et potentsiaalselt üliohtlik kõrgel temperatuuril suurte ahjudega küpsetamine õnnestub mul hästi ja ilma vigastusteta? Võib-olla geenidega. Mul on suguvõsas lisaks kunstnikele ajalooliselt mitu pagarit ja kondiitrit – fakt, millest sain teadlikuks alles pärast kondiitriameti omandamist.

Seltskonnas võin impulsiivselt miskit veidrat öelda. Mind on isegi lapsesuuks kutsutud. Oma jutujärge oodates võin unustada, mida öelda tahtsin. Mul on keeruline grupivestluses kaasa lüüa. Vestlust jälgides on mul raske midagi omalt poolt lisada, sest kogu energia läheb info vastuvõtule ja töötlemisele. 

Äkilisus ja pisiasjade peale vihastamine tekkis mul algklassides. Ma ei suutnud oma viha kontrollida, ükskõik palju mulle märkusi poleks tehtud. Seda osa minust on kõige rohkem muutnud kassid. Juba mu esimene kass Buffy, tohutult hell ja tundlik suunas mind leebuse ja kannatlikkuse poole. Nüüd on kasse juba neli ja ma olen neli korda tasakaalukam.

Maiustamine

Miski ei rõõmusta mind rohkem kui maailmakuulsa ATH tippteadlase Russell Barkley väide, et ATH diagnoosiga inimestele ei tohi kommi keelata, sest nende aju vajab rohkem energiat kui neurotüüpiline aju. Kui palju ma iganes ka pole püüdnud maiustamist maha jätta, pole see õnnestunud. Olen järginud toitumiskavasid, asendanud maiustused puuviljade ja müsliga, tõstnud valkude osakaalu ja isegi paastunud, aga see muutis mind väsinuks, kahvatuks, nõrgaks ja ärrituvaks. Nüüd, kus mu magusasõltuvusel on teaduslik seletus võin alati väita, et kõik need hõrgutavad küpsised, šokolaad, jäätis ja limps on mu ravimid, mida pean tarvitama iga päev. Ega ma põhjuseta pärast kunstiõpinguid kondiitripabereid teinud.

Märkmikud

Kalendermärkmikud on mul olnud alates 15. eluaastast, mil perekonnasõbrad Rootsist mulle esimese neist kinkisid. Sel perioodil õppisin Tartu Kunstikoolis. Tundub et alguses ei saanud ma päriselt aru, kuidas märkmik võiks mind aidata. Mu esimesed märkmikud on peaaegu kogu ulatuses tühjad, ainult viimastel lehtedel tunniplaan ja mõned aadressid. Juhuslikelt lehekülgedelt võib nii mõndagi huvitavat leida.

1991. kutsus sõbranna mind Looduse kooli ja me hakkasime Emajõe ääres parte loendama. Nii nagu partidele tunduvad kõik inimesed ühte nägu, nii ka inimestele pardid. Pardiloendus oli minu jaoks rist ja viletsus. Kord sadas vihma, kord oli tuuline, kord pastakas ei kirjutanud. Kaks loendust on ajalukku talletatud: 1991. detsembris ja 1992. juunis.

1993. aasta märkmikus on üks tähendusrikas lehekülg: SUVEVAHEAEG, HURRAA! Muidugi ootasin ma suve. Kunstikoolis pidi iga päev natüürmorte maalima ja ma olin ilukirjas ning värviõpetuses lootusetu mäkerdaja. Ma ei oleks iial uskunud, et kunstikoolis tuleb värvida nii, et üle ääre ei lähe. Mingi ime läbi sai kool ikka nominaalajaga lõpetatud.

1994. detsembri lõpus märkisin üles anekdoodi lehmast, sest mis võinuks olla olulisem?

1995. aastal hakkasin lõpuks märkmikku sihtotstarbeliselt kasutama. Arvutid olid juba olemas, aga guugeldamist ei olnud. Info saamiseks pidi minema sinna, kus info asus, olgu see siis mõne kooli kantselei, bussijaam, raamatukogu või hobiring. Veebruaris kirjutasin üles „Kuidas astuda TÜ-sse“.

Olgu kohe öeldud, et sisse ma ka sain. Kuna tegin samal ajal juhilube, panin aprillikuusse kirja, kuidas boksisõit käib.

19. juunil on üles tähendatud halvad uudised: eksam jäi ära haiguse tõttu! Saame veel teada, et peatselt helistan oma autoõpetajale ja et lisasõidutund maksab 40 krooni.

Etteruttavalt mainin, et ka järgmine eksam läks aia taha, sest unustasin ID-kaardi koju, kuid ATHst hoolimata tegin sõidueksami kolmandal korral puhtalt ära ja sain autojuhiload kätte. Minu jaoks oli see üks suurtest võitudest. Samal kuupäeval on kirjas ka salapärased kaugekõned, mida kommenteerida enam ei oska. Kaugekõnede osas mäletan, et kui ma veel väga väike olin, helistas tädi meile Tallinnast Tartu ikka läbi kaugejaama ja kaugekõne dispetšeri porgandihäälne jutt kostis läbi telefonitoru isegi teise tuppa. Täna igatahes ei ole mulle ühtegi salapärast kaugekõne tulnud.

Detsembris käis suur möll Tartus tegutsenud Bruno O’ya modellikoolis, kuhu õhinal sõbrannaga astunud olime. Toimus lõpupildistamine ja üles pidi märkima kõikvõimalikud ilusalongid, juuksurid, nimed, aadressid, numbrid ja oma kehamõõdud.

ATH kodustamine

Tartu Ülikoolis ja EKAs arvasid kõik, et mul on orgunn hästi paigas, sest hilinesin harva, esitasin koolitööd ennetähtaegselt ja sooritasin eksamid viitele. Tegelikult sõltusin märkmetest. Poleks ma midagi kirja pannud, mökutaksin senimaani juhilubade ja teaduskraadideta. 

Peale arstikabineti külastamist on ravimid olnud mulle tõhusaks abiks, aga veel aitavad mind edasi jõuda uudsus, materjali kordamine, kuni see siseneb pikaajalisse mällu, kaaslaste tagasiside ja innustamine ning avalik tähelepanu. See viimane paneb pingutama, sest tulemust näeb kogu maailm või vähemalt kogu Eesti. Tänu sellele olen teinud mitmeid ägedaid performanceid, lõpetasin kondiitrieriala kiitusega, jõudsin Teaduste Akadeemia 3-minuti loengukonkursil finaali ja kaitsesin töö kõrvalt edukalt doktorikraadi. Pärast kõike seda väsisin nii ära, et nüüd on isegi nõusid raske pesta. Samas ei kahetse. Iga kogemus õpetas mulle midagi enese kohta. Kui sinuski elab suur idee ja unistus maailma oma jälg jätta, midagi kellegi jaoks paremaks teha, peaks mootor käivituma küll. Püüa ainult õigel ajal pidurdada, et püha üritus pooleli ei jääks, sest elame ainult üks kord!

#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences

(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)