Posted on

Maria Kristini lugu #minuath

Iga inimene, kes on pidanud Eestis oma vaimse tervise eest seisma, teab kui raske see on. Eriti, kui tegemist on vähetuntud probleemiga nagu ATH. 

Elupäästva ATH diagnoosi sain ma alles 24-aastaselt, mis on väga erinevaid ja suuri emotsioone endaga kaasa toonud.

Teekond diagnoosini oli pikk ja raske. Teismeliseeas diagnoositi mul depressioon, mis pealtnäha tundus õige diagnoos olevat, kuid depressioon oli vaid järjekordne ATH sümptom. Ravimata ATH võib elus palju raskusi tekitada, millest omakorda võib välja areneda depressioon. Kuna minu depressiooni algpõhjust, nimelt ATHd, ei ravitud, ei suutnud ka depressiooni ravi mulle leevendust tuua.

Esimene lootuskiir hakkas särama, kui ma olin 23-aastane ja sain tänu juhuslikule säutsule Twitteris esimest korda teada ATHst. Enne seda säutsu ei osanud ma endal ATHd kahtlustadagi, kuna ei mina ega inimesed mu ümber ei teadnud, et selline diagnoos eksisteerib. Filmi- ja raamatutegelastel polnud ATHd ja väga vähe kuulsusi rääkisid oma diagnoosist. Teabe puudumise tõttu arvasin ma, et mu ATH sümptomid on hoopis halvad isikuomadused: miks ma ei suuda asju kunagi alustada ega lõpule viia, miks ma kaotan nii kiirelt oma emotsioonide üle kontrolli, miks mu tuba on 0,5 sekundit pärast põhjalikku koristust jälle segamini? 

Ma ei suutnud oma probleeme tõsiselt võtta, kuna kõik tunnevad vahepeal end sellisena. Pealiskaudselt ei ole elu ATHga eriline kogemus: kõikidel inimestel on halbu päevi, kus nad ei viitsi midagi teha, on väsinud või ei suuda keskenduda. Ma arvasin, et ma olen nõrga tahtejõuga inimene kes ei pingutanud piisavalt – teised saavad ju hakkama, miks mina ei saa?! Nüüd saan ma aru, et isegi kui elu ATH sümptomitega kõlab nagu tavaline inimkogemus, siis ATH sümptomid on karmid ja pidevad. ATH mõjutab inimese kõiki elu osasid ilma pausita: elu tundub nagu üks suur sein millest me peame üle ronima, aga meil pole midagi, millega ronida. 

Ma proovisin terve elu oma “halbu isikuomadusi” parandada. Ostsin rohkem päevikuid kui mul vaja oli, lugesin eneseabiraamatuid, kuulasin podcaste, kuid mitte miski ei aidanud. See pani mind tundma nagu ma oleks katkine inimene, kes ei suuda mitte kunagi oma halbadest isikuomadustest vabaneda. Alles nüüd saan ma aru, et mu lähenemisviis oli vale. Kõik eneseabiraamatud ja päevikud ei suuda ravida dopamiinipuudust – mu vastased polnud halvad harjumused, vaid minu enda aju. 

Alles peale diagnoosi saamist ja ravi alustamist sain ma aru, et ma pole katkine inimene nõrga tahtejõuga. Ma proovin enda ja oma “halbade isikuomaduste” vastu leebem ja arusaadavam olla – mu sümptomid ei ütle midagi selle kohta missugune inimene ma olen. 

Iga päev õpin ma midagi uut ATH kohta, mis tähendab, et ma õpin midagi uut enda kohta. Nüüd ma tean, et ma olen kõige produktiivsem, kui teine inimene on minuga samas ruumis (body doubling), oskan end fidget mänguasjade abil maha rahustada ning oskan oma käitumismustreid analüüsida ja vastavalt sellele lahendusi leida. Teraapia, ATH ravimid, fidget mänguasjad, ATH teemalised podcastid ja raamatud on elumuutvad olnud. Tänu nendele olen ma õppinud tundma oma tugevusi ja nõrkusi ning oskan positiivseid ATH omadusi enda kasuks ära kasutada. Ma saan endast ja oma ajust paremini aru, oskan end paremini toetada ja julgen ka teistelt tuge küsida. 

Ma sain lõpuks ometi aru, et mu aju ei ole minu vastane. Ma ei saa oma aju muuta, kuid vihkamise asemel olen ma proovinud end ja oma aju radikaalselt aktsepteerida. Minu omadused, olgu need head või halvad, teevad minust minu. 

Ma ei saa oma aju muuta, aga selle asemel, et end ja oma aju vihata olen ma proovinud oma omadusi, olgu need head või halvad, radikaalselt aktsepteerida. Täieliku aktsepteerimiseni on mul veel pikk tee minna, kuid esimest korda elus näen ma tunneli lõpus valgust.

#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences

(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)