Olen 35-aastane kahe lapse (5a ja 3 a) ema ja abikaasa. Selle aasta oktoobris sain ATH diagnoosi. Päris ametliku “paberini” , mida koju seinale saaks panna n-ö , läheb veel mõni test aega, kuid seniste testide, vestluste ja vaatluse põhjal on suusõnaline kinnitus vaimse tervise meeskonna poolt olemas.
Ka minu enda sisetunne oli seda pikemat aega kahtlustanud. Et rääkida, kuidas ma selle diagnoosini üldse jõudsin, pean minema ajas tagasi. Imelik, et oma lapsepõlvest ma väga detailseid seiku ei suuda meenutada, küll aga mäletan, et mu käitumine ei olnud just kergemate killast ja mitte just kõige eeskujulikum. Temperamentne (loe-kergesti ärrituv) ja emotsionaalne olen ma alati olnud. Nüüd tean, et õigem oleks öelda sellisel puhul ”on tundlik.” ”Tuuseldis” ja ”tuulepea” kuulsin ma lapsena näiteks õpetajatelt ikka päris tihti. ”Ime, et sa veel ennast koju ei unustanud!” oli ka üsna sage.
Gümnaasiumi ajast juba mäletan paremini, kuidas ma kodutöid pidevalt edasi lükkasin. Lihtsalt ei suutnud ega suutnud alustada. Kuigi ma mõtlesin sellele tihti, et ma võiks ju ka koju tulles kenasti kõik ära õppida, siis on järgmisel päeval palju meeldivam kooli minna. Ometi tegelesin kõige muuga ja see vihik võiski sinna lauale seisma jääda. Ometi suutsin näiteks enne kontrolltööd kiiruga kõik materjali läbi vaadata ja olulisema pähe tuupida ja nii ma kuidagimoodi kolmedele laveerisin. Samuti ei lugenud ma kohustuslikku kirjandust, sest ma lihtsalt ei suutnud sellele tekstile keskenduda. Näiteks praegugi on mul tekste üsna keeruline lugeda ilma, et ma sellele väga pühendunult ei keskendu. Üsna sage on ühe lause mitu korda uuesti ja uuesti lugemine, sest mõte ei jõudnud kohale.
Tagasi vaadates mõistan, et kohe kindlasti oli mul juba kooliajal depressioon. Kuid kes oskas seda siis niiviisi sõnastada ja sellest aru saada. Vähemalt oma mõtted oskasin ma salajasse päevikusse kirja panna. Abiks seegi.
Päris hea meelega ja huviga hakkasin ma õppima peale gümnaasiumit, kui läksin kosmeetiku eriala omandama. Seda, et kosmeetikuks tahan saada, oli mul juba ammuilma teada. Seega oli see teekond selge ja põnev. N-ö laisast ja kolmelisest õpilasest, kes koolipingis unistavalt aknast välja vaatas, tähele panemata sõnagi, mis õpetaja parasjagu rääkis, sai nüüd viieline. Nii mõnigi kord poetasin pisara, kui testi hindeks 4 või 5 miinusega tuli. Tundsin täielikku läbikukkumist, see-eest oli soov järgmine kord veel paremini teha.
Nüüd tean, et ATH-ga inimestel ongi raske tähelepanu pöörata tegevustele ja infole , mis neid niivõrd ei huvita. Küll aga pühenduvad nad enda jaoks huvitavale ülesandele/vestlusele/tegevusele 200%.
Depressiooni, üleväsimusega ja ärevushäiretega olen tegelenud aastate jooksul rohkem või vähem. Ikka ja jälle olen käinud abi saamas psühholoogide juures ja vahelduva eduga ka medikamente tarbinud. Oma positiivseks küljeks võin lugeda seda, et ma ei häbene kunagi tunnistada, et mul on probleem. Olen juba õppinud ära tundma ohumärke ja küsinud abi, kui seda vajan. Olen vaimsete probleemide kohapealt üsna avameelne ja aus nii teistega kui endaga! Viimane on minu meelest veel kõige tähtsam. Ole aus enda vastu. Tunnista, et sul on probleem ja ära häbene seda!
Kuna kogu see vaimne teema mind tegelikult väga huvitab ja tean, et kõik me oleme oma lugudega ja põhjustega, miks me ühel või teisel viisil elus käitume, siis olen selle kohta ise ka päris palju uurinud. Nii jõudsingi artiklini, kus räägiti lähemalt ATH-st, mida ka mina ekslikult siiani olin arvanud pigem laste vaimseks häireks. Suureks üllatuseks lugesin, et seda esineb väga palju ka täiskasvanud inimestel. ATH diagnoosiga käib väga sagedasti kaasas depressioon, ärevushäired, suutmatus emotsioone kontrolli all hoida, hajameelsus, hilinemine, unustamine. Ja järsku ma tundsin end ära. See äratundmisrõõm, mis mind sel hetkel valdas, oli nii rahustav ja meeldiv. Teadmine, et ma olen ravinud vahelduva eduga seda ja teist, aga et kõik see on omavahel seotud ja põhjuseks on ATH, oli äärmiselt vabastav. Õige pea liitusin Facebookis ATH grupiga, kust olen jällegi nii palju äratundmisrõõmu kogenud. Panin aja ka ATH testile ja psühhiaatri juurde. Hea oli tunda, et ma ei pea enam proovima olla keegi teine. Ma ei pea ennast süüdi ja halvasti tundma, kui ma jälle asju kaotan või mul meeles ei ole, kui ma jälle oma emotsioone ei suuda kontrollida või muud sinna juurde käivat… Mulle väga meeldib, kui elamine on korras ja kui ma koristan, siis ikka nii, et on korras kah! AGA sinna koristamiseni jõudmine on ääretult raske. Kui enne jälle ennast halvasti tundsin, et olen lohakas ja laisk, siis nüüdseks tean põhjust ja ma ei pea enda vastu enam nii karm olema.
Asjade unustamine ja tähelepanu hajumine on ikka igapäevased probleemid. Toon ühe näite: Täna on plaanis tube koristama hakata. Mõtlen, et alustan elutoast. Korjan sealt laste mänguasjad kokku, et need omale kohale viia. Vahepeal hakkab näppu mu enda kohvikruus, mis ei-tea-kuidas jälle siia kapi peale on ununenud. Lähen viin selle kööki. Köögiaknast näen õues midagi huvitavat, jään seda vaatama.. Mõtlen, et peaks tegelikult õue minema, ilus ilm on. Mäletan kuidas eelmisel nädalal ka õues käisin ja siis oli nii kehv ilm ja lastel said kindad märjaks. Ei tea, kuidas lastel täna selle riietusega lasteaias on. Oih, ma peangi Eliisi sisse logima ja vaatama, mis õpetaja üleeile sinna juba kirjutanud oli ja mul läks meelest lugeda…Oi kui toredad pildid õpetaja lastest siia üles on pannud…. Vaatan pilte. Oi, nii tore sügisene kompositsioon paistab ühel pildil taustaks.. Lähen otsin Google’ist ruttu ”sügis kompositsioon rõdule”…Oi, nii kena lauake. Lähen vaatan, kus seda lauda müüakse… Oi, mis siin lehel veel müüakse.. Nii palju asju… Oo, kui ilusad küünlad… Juba ma satun kuidagi Facebooki lehele ja juba viskab mingi video ette. Endalegi märkamatult olen ma juba 20 minutit mingeid mõttetuid videoid vaadanud, kui järsku näen mänguasja hunnikut enda kõrval, mis ma eelnevalt ära pidin viima…Panen telefoni käest ja lähen lastetuppa. Vahepeal näen kellegi musti riideid põrandal ja viin need pesukorvi. Avastan, et ma jälle ei pannud eile pesu pesema, ometi tahtsin ja hakkan hoopis sellega tegelema… Ja ongi aeg lastele lasteaeda järgi minna. Ja jälle ma ei jõudnud midagi tehtud, sest kogu aeg tuli mingi teine põnev asi vahele.
Samamoodi võin ma näiteks pakiautomaadist juba 5 päeva tagasi toodud kinnist pakki vaadata, mida ma koridori põrandalt pole suutnud kaugemale viia. Aga ütle, et sa tuled mulle külla ja mul on 10 minutiga terve elamine turbokiirusel läikima löödud. Nii et positiivne on see, et vähemalt kui teha, siis jaa, rabistades, aga asjad saavad kiirelt tehtud.
Mis puutub veel emotsionaalsusesse, siis jah. ATH-ga inimesed on üliemotsionaalsed. Nii heas kui halvas mõttes. See tähendab, et ma ei oska rahulikuks jääda olukorras, kus ei peaks nii kiirelt ärrituma. Samas tunnen ma ülevoolavat rõõmu pisiasjadest. Näiteks kui sügisesed värvilised lehed langevad või kui esimene lumi maha sajab.
Sügis ongi mu lemmik aeg. Peale palavat suve tunnen siis, et ma saan lõpuks hingata ja olla. See rahu, mis minu sisse sügiseti tuleb, on uskumatu. Mulle meeldib sügiseses looduses matkata ja ma võiks näiteks tund aega omaette üksinda kuskil järve kaldal istuda ja vaikuses vett vaadata. Eelistan pigem seda, kui mõnd kärarikast koosviibimist, mis vallandab mus pigem sotsiaalse ärevuse.
Eks siinkohal on pisut keerulised ka sõprussuhted. Või õigemini nende leidmine. Sõbrad, kes on olemas juba kooliajast, on ja jäävad. Nad teavad mind ja mu veidruseid. Mul on ümber justkui kaitsemull, kuhu ma väga ligi ei taha lasta ja see väga sobib mulle. Kuid, kui tekib see inimene,kellega tekib side, siis läheb jälle raskeks. Ma võin sellest uuest sõprusest nii vaimustusse sattuda, et olen nagu armunud . Võin muutuda klammerduvaks ja ma täitsa usun, et see võib olla üsna tüütu ja eemalepeletav. Samas, kui see aeg ära kannatada, olen kaaslane kogu eluks. Ja samas, kui see intensiivsus ära ehmatab, pole ka hullu, sest tõmbun üsna kiirelt tagasi. ATH aju kohta on selline tore ütlemine inglise keeles ”out of sight out of mind”. St meie aju lihtsalt unustab, et see, kes on eemal, tegelikult endiselt eksisteerib.
Minu jutt võib olla hüplik ühest teemast teise. Mul võib olla raske sinu jutule keskenduda. Ma tõenäoliselt ei jõua asju tehtud kokkulepitud ajaks ja üsna kindlalt unustan ma arved õigeaegselt tasuda, aga nüüd on vähemalt teada, miks. Mul on nüüd rohkem infot ja saan võtta elu teadlikumalt. Jah, ATH diagnoos ei ole vabandus, kuid see on põhjus, miks ma mõnd asja teisiti teen või tavapärasest erinevalt käitun.
Nagu juba eelnevalt mainisin, siis ATH’ga inimene pühendub 200% tegevusele, mis teda huvitab. Samas teised tegevused võivad jääda nii tahaplaanile, et nendega alustamine lihtsalt tundub ilmvõimatu. Kosmeetik olen nüüdseks olnud aastast 2008 ja oma ettevõtte lõin aasta tagasi. Võin öelda, et sellele olengi pühendunud kogu hinge ja südamega. Naudin kosmeetikuks olemist ja teiste abistamist kogu südamest ja olen nii tänulik, et saan teha seda, mis mulle nii suurt rõõmu pakub.
Neid omadusi on palju ja tegelikult võivad paljud tunda, et oot, mul on ju ka nii ja ma ju unustan ka vahel. Aga probleem ongi see siis, kui sa tunned , et see on probleem – kui märkad, et see tekitab konflikte sinu enda ja teiste vahel ning segab su elu. Minu jaoks on ATH diagnoosi saamine kindlasti positiivne. See on viis saada endaga rohkem sõbraks ja mõista paremini nii ennast kui teisi su ümber. Samas tahan end kurssi viia rohkem ka laste ATH sümptomitega, et olla valmis neid vajadusel ära tundma.
Tunnen, et olen elu jooksul palju erinevaid vaimseid probleeme enda peal kogenud ja mulle tundub, et tajun seeläbi väga hästi ka teiste muresid. Soov teisi aidata on mul alati olnud ning üha sügavamalt tunnen, et mu ülesandeks on oma kogemusi teistega jagada. Nii alustangi ma sellest sügisest kogemusnõustaja koolitusega. Loodan tulevikus just nimelt täiskasvanute ATH teemadel inimesi nõustada ja oma kogemuste läbi abistada. Soovin, et inimesed oleksid avatud ja ausad. Tahaksin, et me räägiksime üksteisega rohkem, teadvustaks probleeme ja küsiks abi, kui seda vajame. Nüüd võib küsida, miks ma oma loo avalikustan? “Aga miks mitte?” küsin vastu. See kõlab klišeena, aga kui ma saan aidata tõesti kasvõi ühte inimest seeläbi, et minu lugu teda rohkem enesesse vaatama paneb ja võibolla ehk samuti äratundmisrõõmu tekitab, siis ongi juba hästi! Ja samuti on nüüd teada, miks ma olen selline nagu ma olen. Olen oma looga alles ATH teekonna alguses, kuid usun, et siitmaalt saab ainult paremaks minna ja olen põnevil, mis elu mulle toob. Mina tänan! 😊
#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences
(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)