Milline on olnud Sinu teekond teadmiseni, et Sul on ATH?
ATH diagnoosi sain ma alles 30ndate eluaastate alguses. Enne seda elasin ma teadmisega, et mul on oskused ja teadmised, et elus hakkama saada, kuid mingil põhjusel ei suuda ma neid rakendada. Ma olin koolis viieline, kuna kodus olid minu õpitulemustele kõrged ootused. See tähendas minu jaoks suurt pingutust, mis võttis kogu minu vaba aja. Ma istusin hilisõhtuni kirjutuslaua taga, kordasin kõik vahetunnid ja pingutasin tunnis.
Ma ei olnud hüperaktiivne, pigem ärev, emotsionaalne ja sisimas pinges, kuid täiskasvanute jaoks mugav laps, kes eksisteeris vaikselt omas maailmas. Olin treenitud pingutama ja vaatamata suure õpikoorma all vaakumisele läbisin ma koolisüsteemi. See kirjeldus ei vasta tüüpilisele kujutluspildile tähelepanuhäirega lapsest, kuid kirjeldab üsna hästi ühte levinud, kuid vähe märgatud ATH variatsiooni, mis on tavalisem tüdrukute kui poiste seas. See on võime end kokku võtta ja kindlatesse raamidesse surutuna kodu ja kooli pealesurutud korra järgi tegutseda. Selline laps jääb märkamatuks põhi- ja keskkooli lõpuni, kuni iseseisvasse ellu astub korraga täiskasvanu, kellel puudub oskus endaga iseseisvalt hakkama saada.
Väljaspool süsteemi poolt paika pandud maailma tuli hakata seadma endale eesmärke, planeerima tegevusi ja neid ära tegema. Kuid mingil arusaamata põhjusel ei saanud ma sellega hakkama. See tuli ootamatult ja tõi endaga kaasa suured enesesüüdistused, kahtlused, kuid eelkõige häbi ja süütunde. Tõdemuse, et kuigi mulle olid varasema elu põhjal suured ootused, siis tegelikult ei saanud ma hakkama ka kõige põhilisemate ülesannetega. Nii tegutsesin ma pidevas hirmus ja mures, et olen petis, kes ei vasta talle seatud ootustele ega saa tegelikult hakkama. Samas haarasin ma teemasid lennult, olin väga hea analüüsi- ja üldistusvõimega ning suutsin lühiajaliselt huvitavatele teemadele äärmiselt hästi keskenduda, kuid ma ei suutnud tulla toime lihtsate tööülesannetega. Selles oli vastuolu ja ma otsisin enda olukorrale seletust. Lugesin ATH kohta, kuid heitsin selle kõrvale, kuna ma ei seostanud end hüperaktiivsusega. Kuid aja möödudes jõudsin ma ikka ja jälle ringiga ATH juurde tagasi, kuni ma lõpuks jõudsin järelduseni, et mul ikkagi võib ATH olla. Võtsin ennast kokku ja rääkisin sellest arstile ning sain 33ndaks eluaastaks ATH diagnoosi.
Milliseid väljakutseid oled elus pidanud ületama, kuidas seda teinud oled?
Kõige raskem on minu jaoks aja planeerimine, ülesannetega alustamine ja nende lõpuni viimine. Ma pean palju pingutama, et mul oleks ülevaade ka kõige lihtsamatest argistest asjadest, rääkimata suurematest ettevõtmistest. Mul on võime olla äärmiselt fokuseeritud, kuid see on lühiajaline ning sellele eelneb ja järgneb enamasti periood, mille jooksul on veel raskem end kokku võtta. Ma saan oma igapäevatoimetustega hakkama, kuna aja jooksul on selleks välja kujunenud kompenseerimise mehhanismid. Ma kulutan palju energiat sellele, et mul oleks kodus kord ja et ma teaksin, kus asjad asuvad. Sellele vaatamata on mul sahtlid ja kapid täis kiiresti ära pandud asju, mille korrastamisest mul jõud üle ei käi, kuid ma mõistan probleemi ja tegelen sellega jõudu mööda. Kõik vähegi olulised tegevused panen ma kirja oma kalendrisse, mis on täis meeldetuletusi sellest, millal on vaja kodust välja minna, et õigeks ajaks trammi peale jõuda, kuni koristamise ja puhkamise aegadeni.
Millised on Su tugevused? Kuidas need Sind elus toetanud on?
Kuigi kooliaeg oli minu jaoks kurnav ja stressirohke, omandasin ma selle jooksul oskuse end sundida tegema ära asju, mis on minu jaoks väga vastumeelsed. Tänu sellele ma olen jõudnud siia maale, kus ma praegu olen. Mul on olemas kodu, haridus, töö, vaatamata oma ATH diagnoosile.
Kuidas on ATH diagnoos Su elu muutnud?
ATH diagnoos võttis mult ära ebaõnnestumise stigma. Mul on raskused väga elementaarsete asjadega hakkama saamisel. Mitte seetõttu, et ma olen laisk ja rumal, vaid et mul on käitumishäire, mille tõttu ma ei funktsioneeri samamoodi nagu neurotüüpilised inimesed. Ma ei arva, et ATH diagnoos teeb mind eriliseks, kuid see selgitab, miks ma olen erinev. Ja erinev olemine ei ole iseenesest probleem. Mul on küll raskem hakkama saada, kuid ma ei tunne enam häbi ja süütunnet.
Milliseid unistusi oled ellu viinud? Millest täna unistad?
Ma alles viin oma unistusi ellu. Minu soov on tegeleda sellega, mis on huvitav ja samas jõukohane. Minu jaoks ei ole veel päris selge, mida see tähendab, kuid ma tegelen selle välja selgitamisega.
Mis Sind innustab ja inspireerib ning liikuma paneb?
Mind innustab millegagi hakkama saamise tunne. Ma ei ole elus seda tunnet väga palju tundnud, kuid ma püüan pühenduda asjadele, mis minus seda tunnet tekitavad. Ma pean endaga tegelema, et mitte seada endale liiga kõrgeid ega liiga madalaid ootusi. Kesktee leidmine on minu jaoks väljakutse.
Kui saaksid minna ajas tagasi, mida ütleksid iseendale kui ATH-lapsele?
Tubli oled.
#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingawareness
(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)