Milline on olnud Sinu teekond teadmiseni, et Sul on ATH?
ATH diagnoosi sain ma alles 30ndate eluaastate alguses. Enne seda elasin ma teadmisega, et mul on oskused ja teadmised, et elus hakkama saada, kuid mingil põhjusel ei suuda ma neid rakendada. Ma olin koolis viieline, kuna kodus olid minu õpitulemustele kõrged ootused. See tähendas minu jaoks suurt pingutust, mis võttis kogu minu vaba aja. Ma istusin hilisõhtuni kirjutuslaua taga, kordasin kõik vahetunnid ja pingutasin tunnis.
Ma ei olnud hüperaktiivne, pigem ärev, emotsionaalne ja sisimas pinges, kuid täiskasvanute jaoks mugav laps, kes eksisteeris vaikselt omas maailmas. Olin treenitud pingutama ja vaatamata suure õpikoorma all vaakumisele läbisin ma koolisüsteemi. See kirjeldus ei vasta tüüpilisele kujutluspildile tähelepanuhäirega lapsest, kuid kirjeldab üsna hästi ühte levinud, kuid vähe märgatud ATH variatsiooni, mis on tavalisem tüdrukute kui poiste seas. See on võime end kokku võtta ja kindlatesse raamidesse surutuna kodu ja kooli pealesurutud korra järgi tegutseda. Selline laps jääb märkamatuks põhi- ja keskkooli lõpuni, kuni iseseisvasse ellu astub korraga täiskasvanu, kellel puudub oskus endaga iseseisvalt hakkama saada.
Väljaspool süsteemi poolt paika pandud maailma tuli hakata seadma endale eesmärke, planeerima tegevusi ja neid ära tegema. Kuid mingil arusaamata põhjusel ei saanud ma sellega hakkama. See tuli ootamatult ja tõi endaga kaasa suured enesesüüdistused, kahtlused, kuid eelkõige häbi ja süütunde. Tõdemuse, et kuigi mulle olid varasema elu põhjal suured ootused, siis tegelikult ei saanud ma hakkama ka kõige põhilisemate ülesannetega. Nii tegutsesin ma pidevas hirmus ja mures, et olen petis, kes ei vasta talle seatud ootustele ega saa tegelikult hakkama. Samas haarasin ma teemasid lennult, olin väga hea analüüsi- ja üldistusvõimega ning suutsin lühiajaliselt huvitavatele teemadele äärmiselt hästi keskenduda, kuid ma ei suutnud tulla toime lihtsate tööülesannetega. Selles oli vastuolu ja ma otsisin enda olukorrale seletust. Lugesin ATH kohta, kuid heitsin selle kõrvale, kuna ma ei seostanud end hüperaktiivsusega. Kuid aja möödudes jõudsin ma ikka ja jälle ringiga ATH juurde tagasi, kuni ma lõpuks jõudsin järelduseni, et mul ikkagi võib ATH olla. Võtsin ennast kokku ja rääkisin sellest arstile ning sain 33ndaks eluaastaks ATH diagnoosi.
Milliseid väljakutseid oled elus pidanud ületama, kuidas seda teinud oled?
Kõige raskem on minu jaoks aja planeerimine, ülesannetega alustamine ja nende lõpuni viimine. Ma pean palju pingutama, et mul oleks ülevaade ka kõige lihtsamatest argistest asjadest, rääkimata suurematest ettevõtmistest. Mul on võime olla äärmiselt fokuseeritud, kuid see on lühiajaline ning sellele eelneb ja järgneb enamasti periood, mille jooksul on veel raskem end kokku võtta. Ma saan oma igapäevatoimetustega hakkama, kuna aja jooksul on selleks välja kujunenud kompenseerimise mehhanismid. Ma kulutan palju energiat sellele, et mul oleks kodus kord ja et ma teaksin, kus asjad asuvad. Sellele vaatamata on mul sahtlid ja kapid täis kiiresti ära pandud asju, mille korrastamisest mul jõud üle ei käi, kuid ma mõistan probleemi ja tegelen sellega jõudu mööda. Kõik vähegi olulised tegevused panen ma kirja oma kalendrisse, mis on täis meeldetuletusi sellest, millal on vaja kodust välja minna, et õigeks ajaks trammi peale jõuda, kuni koristamise ja puhkamise aegadeni.
Millised on Su tugevused? Kuidas need Sind elus toetanud on?
Kuigi kooliaeg oli minu jaoks kurnav ja stressirohke, omandasin ma selle jooksul oskuse end sundida tegema ära asju, mis on minu jaoks väga vastumeelsed. Tänu sellele ma olen jõudnud siia maale, kus ma praegu olen. Mul on olemas kodu, haridus, töö, vaatamata oma ATH diagnoosile.
Kuidas on ATH diagnoos Su elu muutnud?
ATH diagnoos võttis mult ära ebaõnnestumise stigma. Mul on raskused väga elementaarsete asjadega hakkama saamisel. Mitte seetõttu, et ma olen laisk ja rumal, vaid et mul on käitumishäire, mille tõttu ma ei funktsioneeri samamoodi nagu neurotüüpilised inimesed. Ma ei arva, et ATH diagnoos teeb mind eriliseks, kuid see selgitab, miks ma olen erinev. Ja erinev olemine ei ole iseenesest probleem. Mul on küll raskem hakkama saada, kuid ma ei tunne enam häbi ja süütunnet.
Milliseid unistusi oled ellu viinud? Millest täna unistad?
Ma alles viin oma unistusi ellu. Minu soov on tegeleda sellega, mis on huvitav ja samas jõukohane. Minu jaoks ei ole veel päris selge, mida see tähendab, kuid ma tegelen selle välja selgitamisega.
Mis Sind innustab ja inspireerib ning liikuma paneb?
Mind innustab millegagi hakkama saamise tunne. Ma ei ole elus seda tunnet väga palju tundnud, kuid ma püüan pühenduda asjadele, mis minus seda tunnet tekitavad. Ma pean endaga tegelema, et mitte seada endale liiga kõrgeid ega liiga madalaid ootusi. Kesktee leidmine on minu jaoks väljakutse.
Kui saaksid minna ajas tagasi, mida ütleksid iseendale kui ATH-lapsele?
Milline on olnud Sinu teekond teadmiseni, et Sul on ATH?
Olen olnud alati “teistmoodi tüdruk”. Kuna minu perekond ootas vist printsessitaolist olendit, aga seda minust ei saanudki saada, kuulsin sageli, et ma olen hullem, kui mitu poissi. Istusin valesti, astusin valesti, mul oli liiga palju arvamusi, naersin liiga kõvasti, reageerisin liiga valjult, olin “kangekaelne” (tegelikult väga suure õiglustundega), võisin nurgas seista tunde (mu vanaema kasvatusmeetodid), aga ei vabandanud, sest olukord oli ebaõiglane jne. Koolis olin “võimekas” õpilane, aga “raiskasin oma potentsiaali” ja käitumise poolest viidati taas mitte-tüdruku olemusele. Sain pidevalt sõnumeid, et minuga on midagi valesti, ma olen ebamugav ja need sõnumid muutusid minu sisehääleks. Põhikoolis ei olnud mul õppimisega probleeme, gümnaasiumis läks aga väga-väga raskeks. Armastasin väga lugeda, raamatud olid minu lemmikmaailm. Äkitselt aga muutus see raskeks, sest ma ei suutnud keskenduda. Mulle ei sobinud ka tuupimine, teisalt aga ma ei osanud õppida sel moel, nagu eeldati. Minu viisid lahendusteni jõuda olid totaalselt teistsugused, kui pidid olema. Arvan, et olin aastaid ka depressioonis. Mitte suitsidaalne, küll aga pidevalt väsinud, sest ma ei saanud aru, kas mina olen liigtundlik tulnukas või on inimesed mu ümber tuimestatud tulnukad. Koolis oli kõige raskem matemaatika tõttu ja kaasa ei aidanud ka see, et jätkasin gümnaasiumis reaalklassis. See ei olnud mu esmane valik, vaid kooli surve ja see oli suur viga. Miskipärast mind aga koolis hoiti, ehkki pidevalt meelde tuletades, kuidas ma oma andekust laiskusega lämmatan. Mitmetel õpetajatel oli justkui mingi aukartus või nägid nad midagi, mida mina ei tajunud. Nojah, ma laulsin ka hästi. Laulan siiani vahelduva eduga. Pärast gümnaasiumit läksin noorsootööd õppima, ja kuna eriala mulle meeldis, läks mul hästi. Omandasin ka esimese magistrikraadi. Hariduse juhtimise õppekava ei olnud just kirg, aga õpe oli huvitav. Tähtaegadega oli aga alati keeruline. Mul oli vaja mingit survet või pinget, et ma reaalselt suudaksin tööle hakata. Eriti ülesannetega, mis sisulist huvi ei pakkunud. See on siiani nii ja praegu tean, et see on adrenaliin, mis käivitab ja võImaldab fookusel tekkida.
2013. aastal sai ATH diagnoosi minu toona 8-aastane poeg ja siis hakkas minu minapilt ka selginema. Kui psühhiaater ja psühholoog viitasid sellele, et väga palju minu lapsepõlve kirjeldustest ja täiskasvanu kogemusest viitab sellele, et me jagame pojaga sama eripära, hakkasin üha enam omaks võtma ka enda ATH-d. Minu poeg on olnud mu päästja ja elumuutja ka minu erivajaduse plaanis. Kinnitatud diagnoosi sain alles poolteist aastat tagasi ja otsustasin selleni minna seetõttu, et asusin teist magistrikraadi omandama. Antropoloogia oli olnud minu unistus väga-väga ammusest ajast, aga teadsin ka seda, et kultuuriuuringutes saab teadusartiklite ja muu kirjanduse lugemine minu suurimaks raskuseks. Otsustasin abi saada stimulandist ja seda abi ma psühhiaatri toega ka sain. Mäletan päeva, kui esimest korda metüülfenidaati võtsin. Milline rahu! Minu rõõmsameelsus sai esile tulla filtrita ja varjudeta, produktiivsus marssis otsejoones minust välja ja nii edasi. Ma suutsin vist esimest korda elus mõtted lõpuni mõelda, mäletada, miks ma vannituppa läksin, olla pingutuseta rahulik lapsevanem, lugeda lehekülgede kaupa kirjandust, viia lõpuni väikesed ja tüütud ettevõtmised ja nii edasi. Minu peas ei sõitnud enam kümmneid täistuuridel eskalaatoreid korraga. Mäletan ka seda mõtet, et kas niimoodi elavadki TEISED inimesed? Kas ma olen end kogu aeg piitsutanid ja maha teinud samal ajal, kui mina oma ajukeemia eripäradega lihtsalt ei suudagi nii toimida, nagu teised? See tõi kaasa tohutu enesevalideerimise, enesekallistamise, aga ka mõningase leina. Leina seetõttu, et ma olen kaotanud nii palju aastaid enda mahategemisele. Ka lõplik veendumus, et kuueaastane mina ei suutnudki teistmoodi ja gümnaasiumi-mina ei olnud laisk allaandja, tegi korraga nii hingepai kui ka väga haiget.
FOTO: ERAKOGU
Milliseid väljakutseid oled elus pidanud ületama, kuidas seda teinud oled?
Ma usun, et see on sage vastus ATH-ga inimeste puhul, aga suurim väljakutse on toimida neurotüüpilises maailmas atüüpilise inimesena. See teeb su enesehinnangu katki, see muutub enesesüüdistuseks sinu sees. Nagu muutuvad vägivallatseja sõnad hääleks ohvri sees. Sa pead tegutsema süsteemis, mis surub, piirab, teeb etteheiteid ja kängitseb su potentsiaali. Keeruline ja tüütu on ka pidev selgitamine inimestele, et ATH on päriselt olemas, et ATH ravimid ei ole eneseuimastamine ja et ATH-teemalised naljad on tüütu ja nõme suutmissurve. Nii, nagu ei ole ok mittediabeetikul visata insuliininalju, ei ole minu silmis ok visata neurotüüpilistel inimestel ka stimulandinalju.
Tohutu väljakutse on olnud ka perfektsionismiga maadlemine. Ma olen harjunud sellega, et ma pean alati ekstra pingutama, aga kui see pingutus vilja kannab, ei ole see olnud piisavalt hea, sest me ei usu, et me oleme piisavalt head ja rohkemgi veel. “Sa ei pinguta piisavalt” on ju mantra, mis ATH-ga inimesi sageli saadab. Viimases magistris olid mul suurepärased tulemused, sain stipendiumi, lõpetasin cum laudega ja tegin seda emotsionaalselt rasketes tingimustes. Mis oli minu vaikne sisereaktsioon? “Tartu Ülikooli tase on vist küsitav, kui minusugune…”. Panin sellele punkti, aga see on endiselt üks väljakutse, millega ma pean aeg-ajalt tegelema. Õnneks aitab siin kaasa küpsemine, enesepeegeldus ja minu imeline partner.
Suur mõistatus on olnud ka lojaalsuse erinev mõtestamine või tajumine suhetes, eriti sõprussuhetes. Olen seda oma teiste ATHga tuttavate ja sõpradega ka hiljuti peegeldanud ning saanud tagasipeegeldust, et see on sage väljakutse ka neile. Näiteks gümnaasiumis kogesin ma korduvalt seda, et minu ja mu sõprade arusaam lojaalsusest ja ausast mängust erineb totaalselt. Minu üllatuseks on inimesed aga ka nüüd, küpsete täiskasvanutena küsinud, kuidas siis selles või teises olukorras käituma peaks või et kas ma eeldan, et keegi tõmbaks endale tüli kaela, kui teab, et saab selle eest teise vastutama jätta? Vastasin siis ja vastasin siiani, et lojaalsus tähendab seda, et sa oled sõbra selja taga ka siis, kui olukord läheb kehvaks. Kui koolis oli vaja õpetajatele ebamugav sõnum viia või veenda, et äkki me täna ei tee kontrolltööd või oli õpetaja kellegagi ebaõiglane, pöörduti korduvalt minu poole. “Jaaa, palun ütle sina. Me toetame!” Kui olukord läks pingeliseks, ei olnud aga toetamas kedagi. Seljatagune oli tühi. Ka parimad sõbrad olid sealt sel hetkel kadunud. See muutis kohati küüniliseks ja kasvatas ümber korraliku kaitseturvise. See on miski, mida ma oma partneriga praeguses eluetapis palju peegeldan, sest olen taibanud, et mul on keskmisest erinev arusaam lojaalsusest ja see on jätnud mulle sügavamad jäljed, kui ma arvanud olen.
Millised on Su tugevused? Kuidas need Sind elus toetanud on?
Vaatamata eespool kirjeldatud katsumustele olen ma optimist ja põhiolemuselt rõõmsameelne. Ma ei saa öelda, et ma olen seda alati olnud, vaid pigem on see mingi elukogemuse, teadmiste ja analüüsi baasilt omandatud hoiak. Kogemust, et asjad laabuvad, on mul kordades rohkem, kui kogemust, et miski on parandamatult halvasti. Ma olen tugeva sotsiaalse närviga ja tundlik inimene. See on tunnetatav minu töödes ja kirjutamistes. Eks seesama õiglustunnetus on üks oluline mõjutaja ja see on mind viinud ka aktivismini. Ehkki see viimane on omakorda mitmel korral viinud läbipõlemise äärele. Mul on knihviga huumorimeel ja ma naudin seda. Jagan sarnast huumorimeelt oma armsamaga ja see on üks mõnus toetaja siin elus. Ma olen otsekohene, sest olen aru saanud, et päeva lõpuks oled sa iseendaga silmitsi ja ma tahan endale hambaid pestes peeglist vastu naeratada, mitte kahetseda. Tõsi, vahel on päevi, mil ma ütlen endale, et see ei ole täna minu võitlus, sest mul ei ole selleks ressurssi. Ka selle äratabamine on tugevus.
ATH-ga inimeste kohta öeldakse, et meil on kirepõhine või huvipõhine aju ja minu puhul vastab see tõele. Kõigile neile õpetajatele, kes gümnaasiumis ohkisid, et kui sa praegu “ei viitsi ja laisk oled, kuidas sa siis hiljem hakkama saad?”, vastasin ma kunagi, et hiljem ma õpin midagi, mis mind PÄRISELT huvitab ja see saab olema kordades kergem. Ehkki ma ei teadnud tol ajal mitte midagi ATH-st, selgus, et see oli tõsi. Kõik kõrghariduse astmed on minu jaoks olnud palju meeldivamad ja sujuvamad teekonnad, kui seda oli “kõike peab oskama ja teadma ja tuupima!” gümnaasium. Ma olen väga hea oma töös, sest ma tajun inimesi, ma olen empaatiline, ma olen väga uudishimulik ja ma hüperfokusseerun sellele, mis mind huvitab. See on ka minu kui seksuoloogi ja sekscoachi oluline tugevus – ma tutvun tohutu pühendumusega erinevate uuringutega, süvenen detailidesse ja aspektidesse, loon naudinguga instagrami sisu ja teisalt olen väga painduv oma seisukohti ümber hindama, kui selleks on piisavalt sisendit ja tõendust. Mul on ka tohutu töövõime ja eesmärgikindlus. Minu magistritöö juhendajale avaldas see päris tugevat muljet, aga minu partnerile teeb see teinekord muret, sest vahel võib see välja paista kui seestunud inimese tegutsemine. Ise aga imetlen ja imestan vahel seda omadust endas. Ehkki kirjutan seda siin mõnusa muigega.
Kuidas on ATH diagnoos Su elu muutnud?
See on toonud väga suure enesevalideerimise. Teadmise, et mina ei ole viltu, vaid ühiskond on paindumatu, kohati ka andetu ja ei mõista mitmekesisust. Ma olen endaga kordades leebem, ehkki on ka kehvemaid päevi. Siiski on vahe varasemaga väga suur. Diagnoos aitab mul kordades paremini mõista ka minu poega, ma imetlen teda siiralt. Tõsi, vahel on seal nii palju äratundmist ja flashbacke enda teismeikka ja gümnaasiumiaega, et valus hakkab. Kindlasti olen ma varasemast veel julgemalt piire seadnud ja jäänud endale kindlaks, sest ma tean, mis mind hoiab ja mis mind lõhub.
Oma diagnoosi toel olen saanud abiks olla mitmetele-mitmetele inimestele, kes oma ATH teadvustamise teekonna alguses on ja mul on hea meel, kui kellelgi läheb see toetatumalt, kui mul 10 aastat tagasi. Üksindus oli toona päris heidutav. Olen õppinud ka kogemusnõustajaks ning ehkki minu peamine fookus on seksuaalsusel, on inimesed pöördunud korduvalt ka ATH teemal.
On Sul mõni ATH’ga seotud lugu, mida soovid jagada?
Ma ise olengi lugu. 🙂
Milliseid unistusi oled ellu viinud? Millest täna unistad?
Ma olen jõudnud selleni, et ma saan öelda enda kohta antropoloog ja seksuoloog ning ma tegin seda nii vinge uurimisteemaga, nii vingete tulemustega ja nii vingete õppejõududega. Mul paluti pidada lõpukõne valdkonna lõpetajate nimel ja ka cum laude lõpetanute nimel ja ma nii väga tahan, et minu gümnaasiumi-mina saaks sellest kogemusest tagantjärgi tuge. See tundus uskumatu ja ehkki ma ei pingutanud kiitusega diplomi pärast, vaid puhtalt kirest ja huvist, oli lõpptulemus kuidagi eriliselt valideeriv. Tahtsin teha midagi olulist Eesti seksuaalsuse uuringute valdkonnas ja tundub, et tegin, ehkki see on alles algus. Minust on saanud ka sekscoach ja ehkki see ei olnud mu unistus, vaid lisahuvi, näen ma praegu, kui palju on see toetanud mitmekesise pildi nägemist ja inimeste mõistmist.
Kunagi unistasin juhilubadest ja olin veendunud, et mina nendeni ei jõua. Ma nimelt ei suuda enamasti käigu pealt tuvastada, kumb on vasem ja kumb parem pool ja mul on kohutavalt halb ruumitaju. Kartsin kaua, et autojuhtimisel vajalik multikoordinatsioon on mu jaoks ulme. Praegu võin öelda, et kui just külgboksi parkima ei pea, olen ma päris hea autojuht ja eriti hea on minu reaktsioonikiirus. Seda juba 15 aastat.
Täna unistan Tartust tagasi Pärnusse kolimisest, sest seal on mu rahu ja minu pleiss. Tajun, kuidas Pärnus töötamine on mulle nii palju sobivam, sest seal on mingi atmosfäär ja aeglus, mis mind hoiab. Suurim unistus on ilmselt see, et inimkond võtaks mõistuse pähe, leiaks südametunnistuse üles ja suudaks elada ilma üksteisega kohutavaid asju tegemata ja end hukatusse viimata.
FOTO: ERAKOGU
Mis Sind innustab ja inspireerib ning liikuma paneb?
Minu armsam. Ta on maailma kõige vingem ja ilusam inimene igas plaanis. Lisaks sellele, et ta inspireerib mind vaimses ja intellektuaalses plaanis, tal on samasugune infantiilne ja nauditav huumorimeel, on ta mu suurim cheerleader, väga toetav kriitik ja ta suudab ka mu negatiivset sisehäält vaigistada. On imeline kogeda, et kellegagi on nii vaba ja kerge olla. Ta usub minusse ka siis, kui ma ise seda ei jaksa, ehkki minu eneseusk on viimastel aastatel teinud võimsa hüppe kõrgusse.
Mind innustavad ka inimesed laiemalt. Ma vaimustun inspireerivatest inimestest, naudin nende mõttekäike, naudin inimeste ennasttaandavust, humblenessi, teatud lihtsust nende keerukuses. Mind inspireerib väga see, kui inimesed on samaaegselt enda annetest teadlikud ja muudavad oma andega maailma ilusamaks paigaks,aga säilitavad ka siiruse, soojuse, tagasihoidlikkuse ilu.
Muusika! Muusika… Ilma muusikata ma ei mängi. Ma naudin muusikat, naudin detaile erinevates heliteostes, naudin seda, mida inimesed oma häälega luua suudavad. Naudin seda niivõrd, et tunnen kananahka, suurt meeleliigutust, tunnen suurt naeratust näole tekkimas või tantsin kodus, kontoris, tänaval, bussipeatuses. Muusika on inimkonna imelisim leiutis minu meelest.
Toiduhedonist olen ma ka. Naudin kokkamist ja naudin söömist.
Mis on Su peamised nipid paremaks toimimiseks? Milline keskkond toetab Su toimimist? Kas ja kuidas oled oma elu ja keskkonda muutnud ATH sõbralikumaks?
Tänaseks olen aru saanud, et ma pean saama oma igapäevast keskkonda ise valida. Siin on minu jaoks palju vastuolusid, sest ma olen koolitaja ja nõustaja ning ei tööta vaid üksi kabinetivaikuses, aga seegi on valik. Kellast kellani töö ei ole mulle ja ei peagi olema. Mind toetab teadmine, et täna-homme on rahvarohked ja sotsiaalselt ehk kurnavad päevad, aga ma tulen sellega toime, sest pärast seda on taas laadimisvõimalus. Kindlasti on üks oluline toetaja ka ravim, seda nii selle poolest, et ma tunnen ta toimet füüsiliselt, aga ka sel moel, et selle olemasolu annab mulle kindlustunnet. Ja uni. Uni on väga oluline, väikelapse vanemana olen sellest eriti erksalt teadlik. Lisaks on uni ka oluline emotsioonide maandaja. “Hommik on õhtust targem” on minu jaoks väga tabav ütlus selles plaanis.
Seoses sellega, et tahan oma keskkonda maksimaalselt ise kujundada, olen tänaseks valinud ka ettevõtja tee. Mul on vabadus otsustada, milliste projektidega ma tegelen, kuidas oma tööpäeva kujundan ja millise koormusega töötan. Google kalender on mu tohutu tugi ja sinna lähevad kirja kõik asjad, mis peavad meeles olema ja tehtud saama. Paberkalendrite ajastul võisid asjad küll kalendrisse kirja saada, kui kalender kaasas juhtus olema, aga kuna unustasin sageli kalendrisse vaadata või jätsin seal asju tähelepanuta, olin mõnigi kord end lubanud samal ajal kahte kohta või unustasin midagi tegemata. Praegu on see üliharv juhus.
Kui saaksid minna ajas tagasi, mida ütleksid iseendale kui ATH-lapsele?
Sa oled piisav. Sa oled rohkem, kui piisav. Sa oled nii kallis just sellisena, nagu sa oled ja inimesed lihtsalt ei mõista sind, sest sa näed maailma palju kirkamana, kui paljud teised seda näha suudavad. Kui ma päris aus olen, siis ma arvan, et mõned inimesed on su peale kadedad, sest nemad tahaks ka olla sama julged. Seda tahan ka öelda, et su vanemad armastavad sind väga, nad lihtsalt ei oska teistmoodi, sest nad ei tea. Ahjaa, ja mine ikka laulmist õppima, sest sul on ilus hääl ja see eriline maailm, mis sinus on, saab muusika kaudu sinust nii võimsalt välja tulla.
Selgitust ja lootust jagades räägivad täiskasvanute aktiivsus- ja tähelepanuhäirest külalissaatejuht DJ ja vaimse tervise aktivist Kersten Kõrge Eesti ATH Liidust ja kliiniline psühholoog ning psühhoterapeut Inga Grinberg.
“Päev-päevalt saab aina selgemaks üks rahu toov tõsiasi – ma olen see, kes ma olen ja sellest piisab,” jagab Eliise Peelo Ivica Mägi Autismikool blogis ehedalt ja vahetult oma ATH teekonda, millest ei puudu käänud.
ATH on neuroloogiline eripära, mida tundes ja mõistes on end võimalik elus paremini toetada. Siin on üks aus pilk ATH diagnoosiga pereema ellu, kes on pidanud võitlust depressiooniga. Kristi Värik (33) toob välja kui oluline on end hästi mõista – nii on võimalik end toetada ning pakkuda iseendale seda, mis vaja näiteks teadlikku puhkust, aju stimuleerivat tegevust või argirutiine, mis toetavad keha ja vaimu taastumist, kuid mis ATH puhul võivad vajada lisahoolt näiteks endale seatud meeldetuletuste näol. Kristi jagab avatult oma kogemust vaimse tervise toetamisel ka sotsiaalmeedias.
“On raske välja astuda oma kingadest ja kõndida paar sammu kellegi teise omades, ” jagab uues Tervisplussis Laura Mallene, kelle artikkel aitab ausalt ja vahetult astuda samme “ATH-kingades.” Aitäh, Laura, oma lugu jagamast! Just selline siiras enesepeegeldus aitab kogeda maailma uue pilguga. Kes tundis end ära?
