Milline on olnud Sinu teekond teadmiseni, et Sul on ATH?
Aastal 2001 käis ema minuga psühhiaatri vastuvõtul. Mäletan tollest korrast õudusetunnet, kui külastasime PERHi Psühhiaatriakliinikut. Sealne hais oli õudne. Mul oli meeletu hirm, et mind pannakse “hullumajja”. 10-11 aastasena, ei saanud ma päriselt aru, mis ma olen teinud või mis minuga juhtunud on. Saime sealt ravimid, Ritalini, kuid nagu haiguslugu ütles, oli efekt vähene. Mäletan, et mind sooviti uuringutele suunata mõneks päevaks. Ilmselt seetõttu, et kategooriliselt keeldusin, tookord ravi ka pooleli jäi.
Koolis olin tubli, kuigi keskendumine ja eriti matemaatika olid mulle rasked. Kodus olin hüperaktiivne. Kooliski reageerisin klassikaaslastega suheldes viisil, mis tagantjärgi analüüsides viitab selgelt ATH`le. Tol ajal oli palju juttu sellest, et teismeeas kasvatakse ATH`st välja ja sellele ma lootma jäin. Olin teadlik, et mul on “hüpiku” tunnused. Mu ema oli nii tark, et luges ja haris end palju ATH teemadel.
Aeg gümnaasiumist kuni diagnoosini aastal 2021 oli kui üks sõit Ameerika mägedel. Emotsionaalsed rollercoaster`id, hüperfookus, edasilükkamine, mõningate asjade poolelijätmine, liigsöömine ja ülekaal jne.
Ühes asjas olin läbi aastate väga meelekindel: juba esimesse klassi minemisest unistasin õpetajaks saamisest. Selle ma ka saavutasin. Kuigi, kui aus olla, tunnen kurbust, kuidas oma ATH`ga, veel ilma strateegiate ja ravimita, õpilastega käitusin.
Murdepunkt tuli, kui mu õde käis oma pojaga psühhiaatri juures – laps sai diagnoosi ja ravimid ning hiljem ka õde ise. Kui õde mul kord külas käis, selgitas ta vahet, mis õepojal ja tal endal on ravimiga ja enne seda. Selle peale panin ka ise aja Sensusesse dr Järvelaidi vastuvõtule. Pole vaja mitu korda arvata, mis tulemuseni jõuti.
Milliseid väljakutseid oled elus pidanud ületama, kuidas seda teinud oled?
Kõige raskem on olnud emotsioonaalne düsregulatsioon, söömise pidurdamine ja kehamassi langetamine. Ausalt öeldes ma ei tulnud enne ravimit kummagagi toime. Mul jätkus järjepidevust nende asjadega tegeleda teatud aja ja siis läks vanaviisi edasi.
Samamoodi on olnud raske keskenduda ülesannetele, mis pole meelepärased. Varem jätsin need viimasele minutile ja tegin siis ära nii hästi kui oskused ja võimekus lubasid. Osa neist esmaklassiliselt ja teised tegin lihtsalt ära 😃
Pikaajaliste projektide järjepidev alalhoidmine on aga raske siiamaani. Kuidas ma seda lahendan? Valin pigem projekte, mis ei nõua kaua pühendumist. See sobib mu iseloomu ja võimekusega paremini.
Millised on Su tugevused? Kuidas need Sind elus toetanud on?
Põikpäisus. Ma tean, mida ma saada tahan ja isegi kui see juhtub olema alusetu ambitsioon, püüdlen siiski sinnapoole ja saavutan selle teatud võtmes. Võibolla mitte originaal unistuses, aga teistviisi.
Kriisiolukorras olen selge peaga, kiire otsustaja ja lahendan olukordi efektiivselt.
Hüperfookus. Kui ma millelegi otsustan keskenduda, siis lähen sinna 200% sisse ja see saab esmaklassiliselt tehtud. Või siis selliselt, et mina ise tulemusega rahul olen. Ja see on kõige tähtsam.
Loomingulisus. Ma näen olukordades ja raamides võimalusi standardist või keskmisest midagi erinevat teha ja seda ka teen. Ise olen seeläbi rohkem rahul. Ja kui on lisaks väline kontroll, siis enamasti ka teised.
Avatud mõtlemine ja suunatus enesearengule. Tänu ATH`le on tulnud mitmete küsimustega tegeleda ja neile vastuseid otsida. See on viinud mind selleni, et aktsepteerin teisi paremini, tunnen iseennast rohkem ja oskan keskenduda sellele, mida tahan või vajan, sest vaatamata põikpäisusele, on ka minul ATH`ga kaasaskäiv vajadus teistele meeldida, saada välist tunnustust. Olen teraapia ja supervisiooniga nii kaugele jõudnud, et motivatsioon tuleb minu seest, mitte välisest tunnustusest.
Kuidas on ATH diagnoos Su elu muutnud?
Oi, 180 kraadi on muutnud. Tänu diagnoosile, saan ravimit, mis toetab mu igapäevast elu väga hästi.
Ma kontrollin paremini oma emotsioone, söömist, keskendumist. Mul pole enam pikemaid masendavaid perioode. Näen asju positiivses ja optimistlikus võtmes.
Ma olen tänu sellele parem inimene, poeg, sõber, partner, õpetaja, kolleeg. Mul on diagnoosimise, teraapia ja ravimite võtmise kohta ATH puhul ainult kiidusõnu ja julgustust jagada.
Üks asi, mis alates diagnoosi saamisest on muutunud, kõigele muule lisaks – ma ei karda olla enam mina ise. Kama, kui veider see teistele tundub, aga nüüd tunnen end oma nahas suurepäraselt.
On Sul mõni ATH’ga seotud lugu, mida soovid jagada?
Üks kihvt aspekt on see, et pärast diagnoosi ja ravimit, läks ma mu ema dr Järvelaidi juurde – ja ka tema sai diagnoosi. Mis veel eriti kihvt – mu vanaema on vist – vähemalt arsti sõnul – vanim inimene, kellel ATH diagnoositud on. 😃 Peaks varsti perepaketi küsima. 😃
Parim humoorikas olukord juhtus sel sügisel, kartulipõllul. Olime vanematega sugulaste juures kartulit võtmas. Rääkisime koolist ja haridusest – mõlemad emaga töötame haridusvaldkonnas – ja üks sugulane ütles, et küll seda ATH’d antakse paljudele lastele, et need on ikka nii hullud. Kas see diagnoos ikka vajalik on ja miks seda nii palju on. Mina ei saanud siis kommenteerimata jätta, et kuule, sul on siin põllul praegu kaks ATH diagnoosiga isikut, nii et ole ettevaatlik. 😃 Sellele järgnes vahva arutelu, kus sain sugulasele jagada teaduslikku infot ATH kohta. Lõppkokkuvõttes naljakas ja positiivne lugu.
Milliseid unistusi oled ellu viinud? Millest täna unistad?
Ma olen näinud palju vaeva, et omandada kõrgharidus ja saada õpetajaks. See on olnud minu elu suurim unistus ja selleni olen välja ka jõudnud. Ma naudin oma tööd – tõesti naudin, mitte lihtsalt “mulle väga meeldib mu töö”. See polegi minu jaoks töö. See on hobi, mille eest juhuslikult palka – head palka kusjuures – makstakse.
Mis Sind innustab ja inspireerib ning liikuma paneb?
Ma olen alati inimestega tegelenud. Alustasin tööd laste ja noortega, kui ise alles teismeline olin. Hiljem olen ka täiskasvanute koolitajana toimetanud ja Töötukassas nõustajana. Mind inspireerivad inimesed, nende avatud mõtted ja suhtlemine. Tõsi, see pole alati kerge ja vahel ajab isegi närvi, aga inimeste lood inspireerivad mind.
Teisena on minu jaoks muusika oluline. Vahel saab lihtsast poplaulust nii suure elamuse kui teksti kuulata. Nii ägedad mõtted ja elutruud sõnumid. Ines näiteks laulab: “Kõik, mis sa teed, teed kõik endale, su ees on miljon teed, su sees on vastused, su enda küsimustele” – see on nii naelapea pihta, et ohohohoo, kohe.
Mis mind liikuma paneb? Soov ja kirg kedagi mõjutada, kellegi elu paremaks muuta. Eks ma seepärast ka õpetaja olen, et mu igapäevane tegevus annab võibolla mõnele noorele need tööriistad, et täna, homme ja ülehomme isiklikku õnnelikku elu elada.
Mis on Su peamised nipid paremaks toimimiseks? Milline keskkond toetab Su toimimist? Kas ja kuidas oled oma elu ja keskkonda muutnud ATH sõbralikumaks?
Üks, milleta ma ei toimi, on nutitelefon. Meeldetuletused, kalender, kõiksugu tirinad – see aitab mul püsida ülesannete kõrgusel ja need (enamasti) õigel ajal ära teha.
Näiteks ma tean, et vajan enda aega. Seetõttu võtan tööl ja ka kodus konkreetselt aega, et omaette olla. Kui on intensiivne periood, siis on ikka vaja paari tundi päevas, kus ma saan iseendaga olla.
Ja hommikul tõmbab mind käima muusika kuulamine. Tööle sõites vajan seda up-beat sisendit, et siis ise up-beat ja aktiivne olla. Kuigi Elvanse aitab ka sellele kaasa, aga muusika aitab sinnamaani, kuni Elvanse mõjuma hakkab. 😃
Mis aga kõige tähtsam – mind toetab tõendus- ja teaduspõhine teadmine mu supervõimest nimega ATH. Kui ma tean, kuidas mu aju toimib, siis see on juba ülisuur tugi. Kui ma vähegi saan, jagan seda kogemust, et rohkem inimesi, õpetajaid, sõpru jne sellest teadlikud oleksid. Vastasel juhul võime üksteisele haiget teha – traumasid põhjustada – ja seda teadmatusest ja tegelikult tahtmatult.
Kui saaksid minna ajas tagasi, mida ütleksid iseendale kui ATH-lapsele?
Ära jäta järgi. Sinuga on kõik hästi. Aga tabletti võta korralikult. 😃
#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences
(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)