„Kell on 18.00 ja tänased viimased uudised…,“ keeran süüte välja. Kodus! Vinnan poekotid üle õla, arvutikoti ka ja ronin autost välja. Välisuks lukust lahti ning astun sisse. Esikumatt on jälle purusid täis ja ma just tegin suurkoristuse. „Lapseeeed!!!!!“ Ah, kedagi ei ole kodus! Masendav lihtsalt see koristamise värk. Heakene küll, teen ise puhtaks, see võtab ainult ühe minuti.
Panen kotid trepimademele. Mis asja ma sellest arvutikotist kogu aeg kaasa vean? Veenan end, et peale pikka päeva teen kodus ka tööd? Aga ma pean tegema, muidu ei jõua valmis. Miks ma ei võiks neid asju lihtsalt tööl ära teha? Siiski – kodus on ehk suurem võimalus, et tuleb äkki vaim peale. Millal? Quando, quando, quandooooo…?
Heakene küll, teen selle vaiba siis niks-naks puhtaks. Ahjaa – ma teen ainult selle konkreetse vaiba puhtaks ja ei mitte midagi muud!!! Ei tee tervet esikut! Ei tee! Ei tee majapidamisruumi ka! Ei tee! Sest muidu kukun kogu maja koristama jälle nagu üleeile. Capice?!! Ja-jaaaaaa, capice! Ei tule neiut ühelt poolt! 😀 Oli ikka hea etendus. Teatrisse tahaks…
Lähen majapidamisruumist tolmuimejat võtma. Ahsoo… hommikul panin ju pesud pesema. Et ei unustaks, panen kohe need kuivatisse ka. Mhh, tegelikult on järgmine nädal poistel pildistamine koolis, panen igaks juhuks nende pidulikud pluusid pessu. Ai, ma olen tubli, tuli ise meelde see pildistamise asi. Võtan pesukorvi ja sammun üles vannituppa mustade riiete manu. Poolel teel põikan läbi köögist ja panen teevee keema – mul läheb ju vaiba puhastamisega mingi… 1 minut ja nii hea on end pärast sooja teega premeerida. Oh, kullakene! Quando, quando, quando….? Tša-tša-tša! Ning nõksutan end trepist üles. Peaks ikka need tantsutrennid ette võtma… Jummal küll…varsti olen nagu Jüri Ratas. Naeran homeeriliselt. Tants ja poliitika! Aaaah, homme on volikogu istung! Issand, ma pidin ju teemad üle vaatama! Okei, loen pärast läbi ja panen küsimused kirja. Ja siis ma pidin veel kirjutama sellele… brr, mis ta nimi oli? Que? Quando, quandooooo….
Nii, vannituba?! Pesukorv?! Oh, lapsed on jälle peegli ära pläkerdanud. Mikrokiudlapid on ikka nii head – sups ja puhas. Aga miks ma vannituppa tulin? Hmm.. ei mäleta. Okei, lähen vahetan riided ära. Issand! Pole ime, et silmad valutavad. Kuidas ma läbi selliste prillide üldse nägin? Täitsa mustad! Vannitoas on mikrokiudlapid! Telefoni ekraan tuleks ka üle pühkida. Aah, 7% akut? Käppelt laadima, muidu kustub kohe ära. Lippan alla kööki. Ahsoo.. teevesi! Kas ma panin üldse vee keema? Piilun kannu- panin küll, aga vett on nii vähe, sellest küll ei jätku. Uus vesi sisse ja keema. Mida ma siia kööki tegema tulin? Telefon käes? Oot, ema helistas ju enne kui mul oli koolitus. Mhh, pikk kõne tuleb. Nii, kaks teadet messengeris ka. Jaa, väga hea artikkel, mille sõbranna saatis. Tahaks nii jagada ja kirjutada kommentaari praegu, aga ekraan on nii väike ja ma pidin vist midagi muud tegema? Ei, ma ikka kirjutan. Oh, aku on 6%. Ei saa kirjutada, salvestan, et pärast teha ja nüüd ruttu laadima! Nii… nii… mis ma tegema pidingi? Nõudepesumasina tühjaks? Vist küll. Tõmban ukse lahti ja – uuh – naabrid näevad ju aknast, kui ma siin pesuväel ringi toimetan. Ahsoo.. riiete vahetamine.
Olen taas magamistoas ja tõmban kodused riided selga. Võtaks siis juba garderoobist pessu minevad asjad ka kaasa. Ja vannitoast. Nonäed- pesukorv ka juba siin 😊 Peegel läigib. Pole paha… Naine, sa näed välja varsti nagu Brežnev! Aga, millal ma viimati kulme üldse kitkusin? Niks-naks! Või noh, tegelikult ainult kaks karva oli üleliia. Loodame, et teised ei märganud. Nuh! Korras. Okeiii…? Ahjaa! Pesukorv! Laon asjad korvi ja hakkan trepist alla minema- millal ma viimati neid lilli, mis koridori akna peal on, kastsin? Mm, esimesel hinnangul veel ei sure, ju siis aega on. Heh, veel mingi kuu aega? 😀
Põikan uuesti kööki. Oh, keetsin liiga palju teevett. Aga lapsed ju tulevad kohe ja kasutan siis osa vett ära makaronide keetmiseks – lähebki protsess kiiremini. Valan vee potti ja panen selle tulele. Ääh, liiga palju valasin kannust ära. Pean tee jaoks jälle uue vee panema. Sel korral pool ainult kannutäit, mitte rohkem. Okei, kuniks vesi keema läheb, teen nõudeka tühjaks. Tša-tša-tša! Jummal küll! Pesukorv siin keset kööki! Blondiin! Pesud pessu! Haaran pesukorvi ja lähen alla majapidamisruumi riideid masinasse sorteerima. Niinii, programm veel panna ja… mis hääl see on??? Oii, makaronide vesi keeb üle! Pagan küll! Kihutan kahemeetriste hüpetega trepist üles olukorda päästma kui kuulen välisukse kriiksatust ja samme. „Emme! Tsau! Mul lõppes täna varem! Miks majapidamisruumi uks lahti on ja miks tuli põleb? Piim ja asjad on siin trepi peal, kas ma toon üles?“ Vaatan köögi seinale, kell on 18.07, esikuvaip on tõmbamata, pesud on pesema panemata, teevett olen keetnud 3 korda.
Tere tulemast minu igapäeva, vabandust, iga tunni ellu!
__________________
„Nii! Ja kummal teil siis on?“ Arst vaatab mulle ja mu kaasale otsa.
„Misasi?“
„Ath. See on ju geneetiline.“
„Eeeeeee… eeeei tea küll, et kummalgi oleks. Mõlemad oleme väga hästi haritud ja tööl juhtivatel ametikohtadel. Tuleme väga hästi eluga toime. Oi, mina olin ju isegi kunagi kooli parim õpilane. Ühesõnaga, eee… ei tea küll…“
Sõidame vaikides kodu poole. Loen lapse diagnoosi kohta materjale. Pisarad voolavad.
„Mis on? Juhtus midagi või?“ küsib mees.
„Mina olen!“ vastan talle nuuksudes.
„Mis asi sa oled?“
„Ath olen!!!“
Sellel hetkel variseb kogu mu senine maailm kokku.*
____________________
Istun psühhiaatri kabinetis. Oleme vestelnud vaevalt 10 minutit kui võin talle südamerahuga panna ATH diagnoosi. Minu omaga läheb veel veidi üle tunni.
Nüüd on tarvis teise spetsialisti arvamust ka.
Saan diagnoosi ja rohud.
______________
Issand jumal, mis kõrvaltoimed sellel rohul võivad olla? Võtan paar päeva hoogu. Enne võtmist hoiatan igaks juhuks kogu pere, kontrollin elukindlustuse olemasolu ja katsun, kas telefon on ikka ligi ning hädaabinumber käepärast.
Kakskümmend minutit hiljem vaatan heldimusega oma kaht vanemat last, kes kisklevad elutoas telekapuldi pärast, kolmas harjutab ennastunustavalt nende kõrval oma trummisoolot ning pisike hüppab muudkui diivanil ning nõuab kõvahäälselt batuudile. Minul on aga ees arvuti ning keskööl on aastaaruande esitamise tähtaeg. Milles probleem? Mul on ju lausa 5 tundi aega. Maa ja ilm! Istun otsustavalt arvuti taha ja hakkan aga tegema. Kell 23.19 on valmis.
(Nüüd kujutage siia ette tagasikerimisnuppu)
Oota!!! Mida???? Eieieiei!!! Enam kui 40 minutit ENNE tähtaega? See ei ole võimalik!
On küll.
Wow! Kas niimoodi töötabki normaalne aju?
__________________
Ja kogu mu elu tõuseb fööniksina tuhast**
_____________
Üks aasta hiljem.
Ma pean elus esimest korda oma sünnipäeva. Sellist suurt, nagu normaalsetel inimestel on kombeks pidada umbes alates 18. eluaastast. Minul läks 22 aastat veel aega.
Julgesin hakata seda pidu planeerima hetkest, mil ATH rohtusid võtma hakkasin.
Järgmisel päeval peale pidu kirjutan oma sõpradele ja sugulastele tänukirja:
„Jõudsime lõpuks perega koju oma asju, kingitusi ning emotsioone lahti pakkima.
Ja nüüd ma siis siin istun, kamin köeb, kõht järelejäänud kartulisalatit täis ja löristan nutta.
Eilne õhtu oli täis armsaid inimesi, õnnehetki, üllatusi – kõike, mida üldse võiks soovida.
Veel umbes aasta ning paar kuud tagasi ei julgenud ma sellest kõigest korraga enda ümber isegi unistada. Päriselt.
See juhtus eelmise aasta suvel, kui kogu minu senine maailm täiesti segi paisati. Või õigemini – kõik sai selgeks. Ja see selge pilt, mis koosnes ikka minu senise elu tunnete, kogemuste ja mõtete puzzletükkidest, muutus ühtäkki hoopis teistsuguseks taieseks.
Ma olin lõpuks jõudnud koju! Iseenda sisse. Olen nüüd pidanud iga päev end uuesti tundma õppima, oma seniseid kogemusi ümber mõtestama ja julgema olla rohkem ja rohkem mina ise. Sellest johtuvalt võitlesin terve aasta iga päev kõhkluste ning kahtlustega, hoides kindlalt silme ees üht unistust: näha oma peret ja sõpru kõik koos mõnes hingele ja silmale kaunis paigas, kuulata lemmikmuusikat, veeta toredalt aega ning et ma päriselt saaksin kogu aeg kõike seda nautida.
Kui täna varahommikul unne suikusin, siis mõtlesin, et uskumatu – õnnestuski! Kõik õnnestus. Esimest korda elus. Ehk julgen ette võtta mõne järgmise unistuse.“
_______________
Tantsukursused it is! 😀
Pilt: “Kui iga ülesanne tundub nagu kõrgest mäest üles ronimine.”
#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences
(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)