Minu ATH
Vaimustun kiirelt, aga tihti saab ka tüdimus sama kiirelt võitu. Impulsi ajel tahaksin korraga alustada mitut projekti. Kõike tahaks võtta ette hästi suurelt ja korraga. Siis taipan, et kõike korraga ei ole võimalik ning jätan asja hoopis katki, sest ei suuda otsustada, millest alustada ja mida ootele jätta, sest kõik tundub ühtmoodi ülioluline. Vahele sekkub ka häälekas kriitik minu peas, kes kahtleb, kas ma ikka oskan ja tean, mida teen; kas ei oleks õigem jätta need asjad inimestele, kes teavad, mida nad teevad; teised teevad paremini.
Selleks, et midagi alustada ja ette võtta, vajan selgelt ettekujutust, mis sellest kõigest peaks teekonna lõpus välja tulema. Vajan konkreetset sihti, tulemust, ajahorisonti – need on aga üheaegselt toetavad, kuid samas jällegi piiravad ning lisavad pinget. Ja see alustamine – no see on mu jaoks ikka kõige keerulisem osa kogu protsessist. Ja kui juba alustatud, siis leian end tihti mõttelt, et miks ometi seda nii pikalt edasi lükkasin. Tegelikult tean, et kui alustamise lävepakk saab ületatud, siis edasi saan kõigega ilusti hakkama.
Tihti tegelen mitme asjaga paralleelselt ning on raske fookust ühel asjal hoida. Olgugi, et käed teevad üht, aga pea uitab ikka kusagil mujal ja planeerib ning teeb mõttes juba järgmisi tegevusi. Selle kõige korraga tegemisel on ka oma positiivne külg. Produktiivsetel päevadel avastan vahel, et olen ühtäkki teinud hoogtööna ära nii palju tegevusi, mis olid ootel, kuid millega polnud praegu plaani tegeleda. Suudan nii-öelda headel päevadel olla nii produktiivne ja kiire, et ise ka päeva lõpuks imestan. Või mis päeva lõpuks – vahel juba ennelõunal kell 11 avastan, et nii palju on märkamatult tehtud.
Kohalolek siin ja praegu on kindlasti üks teema, millega soovin tegeleda – alustuseks tegeleda ühe asjaga korraga. Armastan käsitööd ning võin sellesse kaduda tundideks. Kuid ka selle tegemisel juhtub, et vaatan korraks telefoni, otsin muusikat või jutusaadet, vaatan telekast mingit saatelõiku, kirjutan sõbraga, panen pesud pesema, koristan vannituba vms. Kui diivanile ootele jäänud käsitööprojektini lõpuks tagasi jõuan, avastan, et olen end tundideks teistesse tegevustesse unustanud. Teine äärmus on see, kui kaon jäägitult käsitöösse. Siis võivad tundideks jääda unarusse kõik teised tegevused ning avastan, et hulk tunde on juba ka une arvelt kulunud. Püüan nüüd käsitööd tehes aina teadlikumalt kõrvalisi asju vahele mitte teha, ideaalis ka mitte samal aja peas planeerida. Kui lähen uitama, katsun end kohe reele tagasi saada.
Teekond diagnoosini
Alles nüüd tagantjärele mõeldes saan aru, et nii mõndagi lapsepõlves juba viitas sellele, et olen pisut teistmoodi. Olin rahutu laps, olin justkui mitmes kohas korraga ning emal oli minuga omajagu tegemist, kuid tol ajal ei osanud keegi mõelda, et selle taga võiks olla mingi diagnoos. Või siis sellest lihtsalt ei räägitud.
Tegelikult oma ülimalt suure kohusetunde ja suure vastutustundega toimisingi pealtnäha väga hästi. Koolis olin enda mäletamist mööda igati viks ja viisakas õpilane – väga püüdlik ja hinded olid ka korras. Küll aga hiljutise korrastussessiooni käigus oma tunnistusi vaadates avastasin, et mu hinded ei olnudki üldse nii head, kui neid mäletasin. Üllatusena tuli, et ka käitumine ja hoolsus ei ole olnud alati eeskujulikud, nagu mäletasin. Kuigi olin enda mäletamist mööda väga püüdlik ja proovisin kõike alati väga hästi teha.
Küll aga tundsin juba siis, et olen teistmoodi, kuid ei osanud sellele nime anda. Tahtsin kusagile kuuluda, olla nagu kõik teised. Ma olingi osake ühest seltskonnast, osake teisest, kuid tegelikult ei tundnud ma väga end kusagile päriselt kuuluvat.
Kui sündis minu esimene laps, siis märkasin varakult, et ta on väga aktiivne, ülimalt uudishimulik ja kartmatu poiss. Väga lahe oli teda jälgida ning temaga ei olnud kunagi igav. Ühel hetkel hakkasin siit-sealt kuulma ka teisi ütlemas sõnu „hüperaktiivne“, „väga aktiivne laps“. Laps oli siis 2,5-aastane, kui ühel perearsti visiidil tuli see teema arstiga jutuks ning sealt edasi hakkasin aktiivsus- ja tähelepanuhäire kohta rohkem lugema. Teadsin edasi ka oma poega teadlikumalt jälgida. Mida aeg edasi, seda enam hakkasid ATH-le viitavad märgid tugevamalt avalduma ning hakkasime otsima võimalusi, kuidas lapse toimetulekut toetada.
Sealt edasi oli palju kaardistamist, mööda spetsialiste käimisi ning saime lapsele rehabilitatsiooniteenused. Igal nädalal lapsega tegevusteraapias käies ning pärast sessiooni terapaudilt tagasisidet saades lõi mul ühel hetkel lamp peas põlema. Reaalselt oli tunne, et nüüd ma mõistan. Me ei rääkinud terapeudiga tegelikult vaid minu lapsest, vaid me rääkisime ka minust. Ja mitte ainult minust lapsena, vaid minust ka praeguses eluetapil. Iga korraga veendusin aina enam, et see ongi minu eripära, see olengi mina. Mind valdas korraga segadus, aga veel suurem rõõm, sest äkki see ongi vastus mu küsimusele „ Mis mul viga on?“, mida olen endalt sadu kordi küsinud.
Olin sellest mõttevälgatusest korraga elevil ja ärevil. Uurisin kohe, kes oleks õige spetsialist, kelle poole pöörduda, et oma mõttele kinnitust saada. Või siis ümberlükkamist. Sain mõne kuuga aja psühhiaatrile. Käisin ja rääkisin oma loo ära, täitsin hulga pabereid ning käisin ka QB testil. Olen pea poole oma elust käinud periooditi eri psühholoogide ja psühhiaatrite juures – peamisteks diagnoosideks olid seni depressioon ja üldistunud ärevushäire. Sinnani ei olnud kordagi tulnud jutuks, et mul võiks olla taustal ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire.
Mõistan nüüd ka, miks on täiskasvanute ATH diagnoosimine sageli nii keeruline – meil on lihtsalt elu jooksul omandatud nii palju toimetulekumehhanisme, mis seda pilti segavad. Ise arvasin, et mul ei ole olulisi toimetulekuoskusi, sest tundus, et ma ei tule ju paljuga oma elus üldse toime. Need oskused on mul tegelikult väga tugevalt olemas, küll aga olen neid võtnud nii iseenesestmõistetavatena oskamata neile nime anda. Näiteks minu QB testi tulemus oli ideaalilähedane. Psühhiaatri sõnul on selline tulemuste koondpilt haruldane. Küll aga oli poole testi pealt selgelt näha järsk muutus nii impulsiivsuses kui ka tähelepanus, mis viitasid ATH-le. Koos taustalooga ja hulga täidetud paberitega sain 35-aastaselt diagnoosiks aktiivsus- ja tähelepanuhäire.
Mind valdas sel hetkel ja järgmistel päevadel lai spekter tundeid. Ühelt poolt rõõm, et nii paljule on nüüd selgitus, samas ärevus, et mis edasi saab. Muidugi meenusid ka kommentaarid, et nüüd on nii-öelda märk maas ja igavene diagnoos ning nii mõnigi võimalus rikutud. Diagnoosiga saabunud lootus ja kergendustunne olid õnneks aga suuremad, kui mistahes muud jutud.
Diagnoosi mõju igapäevaelule
Ennekõike sain tänu diagnoosile vastuse mind aastaid saatnud küsimusele „Mis mul viga on?“. Mõistan, miks ma mingis olukorras teatud viisil käitun ja miks tundub, et ma olen teistsugune. Miks mul on teatud olukordades nii keeruline hakkama saada. Sain ka enda jaoks olulise kinnituse, et ma ei ole laisk inimene. Mul on vaja lihtsalt seda ekstratõuget, et mingid asjad ära teha. Kui hoo sisse saan, siis tean, et mul on võimekust kõik enda jaoks vajalik ära teha, sealjuures hästi ära teha.
Olen kogu elu olnud nii enda kui ka end ümbritsevate inimeste suhtes nõudlik, kui mitte öelda kriitiline. Eriti kriitiline olen olnud iseenda suhtes. Teadmine, et mul on ATH, on kindlasti aidanud näha ennast teises valguses, olla enda vastu lahkem ja tunnistada, et see, mida ma teen, on piisav. Enda veenmine ei ole enam nii ajamahukas projekt.
Kõlab ehk läilalt, aga tundub, nagu oleks hakanud mingi uus eluetapp. Olen hakanud end teistmoodi nägema, analüüsima ja tõlgendama – kes ma olen ja mis mulle tegelikult meeldib. Kas ja kui paljud otsused, tegemised ja tegemata jätmised on olnud tingitud ATH-st.
Kindlasti mõistan nüüd ka paremini oma last ning saan talle pakkuda tuge, mida mina lapsena ei saanud. See on küll omamoodi väljakutse, aga teadlikkusega on seda kindlasti lihtsam teha kui pimeduses kobades.
Olen teadlik ja võtan omaks, et mul on paremaid ja halvemaid päevi. Tean nüüd, et on palju, mida saan tegelikult ise ära teha, et parandada nii enda kui ka oma lähedaste toimetulekut. Saan ja julgen teadlikumalt öelda, mida ma endalt ja teistelt enda ümber vajan. Tunnen paremini oma soove ja vajadusi – või vähemalt olen teel sinna poole.
Nipid ja keskkond paremaks toimimiseks
Üks suurimaid abilisi läbi aastate on olnud organiseerimine ja korrastamine – need pakuvad naudingut ja aitavad mu toimida. Korrastamine aitab luua ja korras ümbrus omakorda aitab hoida korda minu peas. Eriti mõnus on, kui seda saab teha üksi kodus olles ja ilma ajalise piiranguta. Sinna ma võin end unustada.
Juba lapsena alustasin õppimist alati sellest, et korrastasin laua ja laua ümbruse, hoogu minnes kogu toa ja alles siis asusin õppima. Silmanurgast vilksatav segadus viib fookuse kergelt eemale ning tekib tung õppimise asemel korrastama või hoopis põhjalikult koristama hakata. Sellele tungile on juba väga raske vastu saada.
Mulle meeldib, kui minu ümber on vähe asju ning kui ma tean täpselt, mida mul kodus on ja kus need asjad asuvad. Kui mul on midagi kiirelt vaja, tean kust seda otsida ning väheneb võimalus, et ma sihitult kappides tuulates avastan hoopis midagi uut ja unustan, mida üldse otsima hakkasin. Sealt juba viib üks asi teiseni ning kes teab, kuhu lõpuks välja jõuab.
Kuna mulle ei sobi ootamatused ning teadmatus võib mind tasakaalust välja lüüa, siis on minu jaoks oluline märksõna ka planeerimine ja ettevalmistus. Kuigi ma tegudeni jõuan tihti alles viimasel hetkel, siis eelnevalt käin oma peas erinevaid stsenaariume läbi. Põnev on, kuidas ma suudan näiteks eesootavast sündmusest manada ette kolm või neli erinevat võimalikku stsenaariumi. Kujutan vaimusilmas isegi ette ruume, inimesi ja muud sellega seonduvat. Ka siis, kui mul ei ole aimugi, millises ruumis üritus toimub ja kes sinna on tulemas. Tihti panen oma nägemustega täitsa mööda, aga eesootava eri stsenaariumite peas läbi mängimine aitab mul maandada ärevust ning aitab mul paremini toime tulla. Praegu seda kirja pannes tundub see kummaline teguviis, kuid avastasin, et olen seda teadlikult või alateadlikult teinud juba päris pikka aega.
Sama on kirjalike tööde või muude ülesannetega, mis tegemist ootavad. Minu puhul ei toimi, et istun laua taha ja hakkan lihtsalt otsast tegema – kui just ei ole tegemist lihtsama ja konkreetsete vastustega ankeedi täitmisega. Tavapraktikas istutan mõtte endale pähe ja siis käin muude tegevuste kõrvalt vahel mitmeid päevi erinevaid mõtteid läbi. Õppimise koht on muidugi see, et neid mõtteid peaks siis järjepidavalt märksõnadena kirja panema. Kiidan end, kui olen seda teinud. Kui on aeg lõpuks tegusid teha, on mul peas eeltöö ära tehtud ning selle võrra on lihtsam alustada ning tööle kulub vähem aega.
Ideaalis toimetan keskkonnas, mis on vaikne ja turvaline, kus mind ümbritsevad inimesed, kellega saan olla mina ise. Üks viimase aja parimaid investeeringuid, mis on parim abiline just avatud kontoris või ka kodukontoris töötades, on mürasummutavad kõrvaklapid. Need on olnud tõelised mängumuutjad. Ma ei lase end enam nii palju segada kõrvalistest häältest ning see hoiab ka mind ennast vaos, et ma ise liialt palju kolleegidega jutustama ei kipuks. Iga kõrvalekalle tähendab uut häälestamist, et saaksin uuesti joonele, millelt kõrvale kaldusin. Suurim rõõm on ka, et mürasummutavate klappidega suudan teatud sorti tööülesannete kõrvale kuulata ka muusikat. Uus avastus on olnud, et mind ei sega töö tegemisel mitte muusika ise – segas pigem see, et klappidesse tuli kokku hulk eri tüüpi helisid, mis kokku tegi ühe suure müra, mis mõttevõime olematuks muudab.
See on olnud põnev teekond. On ka palju raskusi, kuid avastamine ja põnevus hoiavad pinget ning utsitavad edasi liikuma.
#minuath #athteadlikkusekuu #adhdawarnessmonth #sharingexperiences
(Palume meediaväljaannetel lugude jagamissoov meiega kooskõlastada. Kõik Eesti ATH Liiduga seotud infopäringud palume saata info@athliit.ee)